10.07.2020
Andres Raid
Rahvuskonservatiivse portaali Uued Uudised üks saatejuhte ANDRES RAID on tuntud teleajakirjanik, keda mäletatakse püstolreporterina kaheksakümnendate lõpu ja üheksakümnendate aastate alguse põnevate sündmuste kajastajana Eesti televisioonist. Tema lobedat juttu toetavad sügavad teadmised ning neid jagab kunagine ETV, TV3 ja Tallinna TV saatejuht Uutes Uudistes koos Igor Gräziniga ja paljude teiste huvitavate külalistega.
„Lätete juurde jõudmiseks pead alati vastuvoolu ujuma ja see pole kuigi meeldiv tegevus, aga mina tahan ikkagi juurteni süüvida,“ ütleb ta veendunult.
Andres Raid, paljud inimesed mäletavad teid reporterina ETV-s, kus töötasite aastatel 1985-1995, miks te sealt ära tulite?
Asjad läksid seal kuidagi hapuks, õhkkond muutus ja… mulle pandi pahaks, et ma olin suhteliselt allumatu, samas tegin ka väliskanalitele väga palju tööd.
Selleks ajaks olin ma juba kraadi kaitsnud USA-s Berkeley ülikoolis. Tundsin end suhteliselt vabalt, mul ei olnud ametialaselt vaja kellelegi midagi tõestada. Ja veelkord – õhkkond telemajas oli lootusetult muutunud.
Ma ei tea, millal see toimus ja mis selle põhjuseks oli, aga midagi seal muutus. Meeletust kollektiivsusest ja ühekuuluvusest polnud äkki enam mingit juttu – selles loomingulises kollektiivis on üks isiksus suurem kui teine ja need omakorda suuremad kui kõik kolmandad kokku.
Nii palju staare koos…
Võib-olla. Ma ise pole ennast kunagi mingiks staariks pidanud. Absoluutselt.
Vahur Kersna teeb endast saadet.
See on Vahuri asi. Las ta teeb, kui ta arvab, et on vaatajaid. Maitseid on erinevaid. Mõnele meeldivad horoskoobid, minule ei meeldi. Ega siis selle pärast ei tule neid hukka mõista, kellele meeldivad.
Kui üks sööb putru ja teine suppi, samal ajal ta vihkab putru, ega siis see ei takista neil koos maja ehitada või põldu harida või õhtul ehale minna.
Urmas Ott on rääkinud, et telemaja oli justkui südamete murdmise maja.
Oli küll.
Mis selle all mõeldud?
No Ott nende hulka ei kuulunud, Ott ei olnud mingi naistemees. Aga seal oli neid küll, kellel mingi patt ei olnud võõras ja millest erilist saladust sellest ei tehtud. Nagu ikka on käinud inimeste maailmas need asjad.
Teie kohta levivad samuti jutud kui suurest naistemehest, teil jagub naisterahvastele meelitusi ette ja taha nagu varrukast, naissoo pilgud saadavad teid. Lapsi ei oska kokku lugedagi…
See on mingi jutt, mis on lahti läinud ja rahva poolt suuremaks räägitud, aga mis siin pattu salata, ega ma pole ilu vastu kunagi ükskõikne olnud ega seikluste vastu täpselt samamoodi. Olgu need ükskõik millised. Need seiklused on viinud mind igale poole maailma, kas või sõjakolletesse, kus ma väga palju ringi liikusin.
Isegi Kuldne Trio pani teid koos teie seiklustega laulu („Chiri-biri-pinn“) sisse, nad küsisid teil selleks isegi luba?
(Naerab) Küsis küll. Eks seal ole natuke tõtt ka ikka sees, aga kere peale saamine ei pea paika.
Millised need eredamad seiklused sellest põnevast ajast on? Te olete kohtunud Ronald Reaganiga, Boris Jeltsiniga isegi mitu korda.
Jeltsiniga ma kohtusin siis, kui ta polnud Nõukogude Liidu mõistes veel keegi – ta oli Sverdlovski (praegune Jekaterinburg) oblastikomitee kompartei esimene sekretär. Aga ta oli hoopis teisest puust.
Võis olla CBS või CBC kanal või isegi BBC, kes mind sinna kamandas, ja loomulikult tegin ETVle ka midagi. Küsimus oligi Jeltsinis, sest juba siis nähti temas sellist tõusvat tähte. Tõepoolest, ma käisin seal kaks korda oma lemmikoperaatori Peep Laansaluga, kes oli esiteks hea kamraad ja lisaks väga hea operaator.
Siberis on inimesed teistsugused, sellest ka Jeltsini omapära, Siberis osatakse inimest hinnata, ükskõik, mida temast ka ei arvata.
Mul jäi meelde, et kui süüa toodi, siis Jeltsin ütles: „Pelmeenid peavad olema kuumad ja viin peab olema külm“. Neid vahetati kogu aeg. See viinaviga oli tal elu lõpuni küljes.
Kui Moskvas kirjutati lepingut alla – suur iseseisvumine käis -, siis diplomaat Raul Mälk ulatas mulle ühe raamatu Jeltsinist, et las ta paneb autogrammi, sest mina töllerdasin seal allakirjutajate pool. Ma läksin Jeltsini juurde, küsisin, et Boris Nikolajevits, kurat, olge hea, pange autogramm sõbrale. Ta panigi ja seejärel võis protseduur lepingu allakirjutamiseks alata. Praegu poleks see mõeldav. Presidendina käis ta hiljem ka Tallinnas ja siis kohtusin Jeltsiniga vaid põgusalt.
Kuidas juhtus, et väliskanalid just teid välja valisid, et neile kaastööd tegema sai hakata?
Ma olen ise ka mõelnud, kust see alguse sai, eks siin olid ka eriteenistused mängus. See oli 1987 või juba 1988, kui legendaarne USA saadik Moskvas Jack Matlock saatis mulle kirja. Ma olin enne käinud koos Urmas Reitelmanniga Moskvas saadet tegemas suurematest väljaannetest, et mida mujal maailmas meist räägitakse, siis oli ju pilt palju kitsam, internetti ei olnud.
Ilmselt ameeriklased ikka vaatasid teie meelsust.
Seda kahtlemata. Tekkis usaldus.
Kuidas KGB sellele reageeris?
Siin oli üks vahejuhtum küll: kutsuti ETV… mis korrus see oli – seitsmes või kuues … kõige kõrgema kabinetti. Seal istus üks võidnud pintsakuga mees, vaistlikult sain kohe aru, kust koha pealt ta on – kontorist. Siis küsib kõige suurem issanda jumala asemik maa peal, et kelle juures sa oma materjale kooskõlastad, mis sa välja saadad. Ma ütlesin, et mitte kellegagi, et miks peaks. Ta ütles selle peale, et meie siin seltsimeestega alati kooskõlastame kõik.
Ma pole sellist alandlikkust kunagi näinud. Ma tundsin end tol ajal veel ülbemana kui praegu ja lõin ukse tagantkätt kinni. Ise mõtlesin, et küllap on see mu viimane tööpäev selles majas. Aga ei, siis olid tuuled juba pöördumas ja erilisi repressioone enam ei juletud ette võtta. Aga kõik need „seltsimehed“ olid hiljem hirmsad vabadusvõitlejad millegipärast.
Te tundsite end nii kindlalt, et hirmu polnud.
Ega mu elul tol ajal polnud väga viga. Ega ma siis ilma ka mujale tööd ei teinud. Tariifid olid seal hoopis teistsugused. Loomulikult tegin tööd ka soomlastele ja rootslastele, aga seda kõike muu töö käigus.
See meie kant pakkus sel ajal väljamaale väga palju huvi, sest konflikt müüb.
Kus te veel käisite?
Aafrikas, Afganistanis, Euroopa muidugi… Nägin Ceaucescu hukkamist.
Te nägite surma lähedalt. Kuidas see teid muutis? Harjusite ära?
Tähendab… mul oli sõjaväest selline kogemus olemas. See ei olnud selles mõttes uus.
Teine asi on see, kellena sa seal oled. Niipea, kui sa hakkad pooli valima…, emotsioonidega kaasa lähed, siis muutub ilmselt see talumatuks. Sa pead andma endale aru, et oled erapooletu ja annad edasi seda, mida sa näed. Kõik.
Te mainisite Rumeenia kommunistliku diktaatori Nicolae Ceausescu hukkamist 1989. aastal.
See oli üks spordisaal, kooli võimla, kus kohtuistung toimus. See oli… näed, ma tahtsin tarvitada sõna „lõbus“… aga milline kohutav entusiasm, kohutav segadus, kõik jooksevad kuhugi. Mulle meenutas see oktoobrirevolutsiooni, millisena ma seda ette kujutasin. Kujutasin ette, et just nii igasugused revolutsioonid käivadki – kõik jooksevad ringi, kõik õiendavad kellegagi, kõik otsivad taga mingeid vaenlasi, seda pulbitseb igal pool. Ja kusjuures mitte iialgi nende segaduste käigus ei unustata kassat. See on esimene asi, mis üle võetakse, ükskõik, kes tuleb võimule, on esimene eesmärk kassa üle võtta, kuigi kogu aeg mingi jaskar käib.
Aga seal, jah, hakati ühel hetkel hoovis paugutama ja kui välja läksin, oli asi tehtud.
Tundub, et lisaks teie professionaalsusele, on hulk iseloomujooni, mis selle tööga sobivad – jutt jookseb ja saate ruttu omainimeseks kõikjal ja tajute olukordi käigu pealt.
See ongi see asi, mida ma olen katsunud kolleegidele rääkida. Mitmele jänkile samamoodi. Üks, kes mu kõrval maha lasti Sierra Leones. Aafrikas. Öeldi, et andke lint kaamerast. Ta ei anna. Ma ütlesin talle ka, et anna ära, ära hakka vaidlema. Tema, et mis asja, ma olen ameeriklane. Asi lõppes sellega, et lohistati eemale ja lasti maha.
Ühesõnaga, ei lähe kuulutama võõrasse kloostrisse oma usku! Kui neil on sellised kombed, kui nad söövad sitikaid või midagi muud, siis see on nende õigus, mida nad on teinud tuhat aastat ja minu asi ei ole minna mölisema, miks nii või miks naa.
Siin kodus on teine asi, siin ma pean nõudma, mis käib siin hea tooni juurde ja millised on siin kombed.
Teid kujutati ka filmis, mis kajastas 1990. aasta sündmusi ja kus te läksite Pihkvast saadetud soomukikolonnile Tartu maanteele vastu ning hakkasite sundimatult Vene ohvitseriga suitsu tegema ja lobisema.
Seda küll. Vaatasime, et kolonn tuleb, mina hüppasin sinna ette, soomuk pidas kinni, sealt ronis välja üks ohvitser. Ja nii veider kui see ka polnud, siis ma tundsin teda sõjaväe ajast. Ta tundis kohe minu ka ära ja röögatas Gitler, sest mind kutsuti nõnda sõjaväes. Aga see polnud üldsegi halvustavalt, vaid pigem sõbralikult. Ma küsisin, et kuhu nad lähevad ja ta ei saanud seda öelda, kuid sain kohe ta jutust aru, et seda pole pikalt. Keegi ei tahtnudki seda teletorni lõpuni ära võtta. Käisin seal kohapeal rääkimas, nad ütlesid, et kui oleks vaja, tõmbavad alt selle „rubilniku“ välja ja kõik.
Müstiline on vaadata praegu, kuidas nende sündmuste ümber igasugused müüdid on hakanud tekkima.
Te ei kartnud?
Kui sa seal sehkendad, siis polegi mingit aega hirmu tunda. Ma olin näinud selleks ajaks oluliselt suuremaid õuduseid. Ja palju lähemalt. Aga seal polnud kordagi sellist tunned, et nüüd läheb… see oli algusest peale [venelaste] poolt kuidagi lõdvalt võetud.
Kui olla ajaloo vastu aus, siis seal üleval teletornis istusid kaks venda, kes on tänaseks päevaks kinni olnud, sest nad peksid ja mõnitasid kinniseotud kätega jäägreid nii, et Lagle Parek, kes neid jäägreid vaatama läks, ei tundnud neid enam äragi. Ja Tunne Kelam parastas hiljem, et „võib-olla kukkusid trepist alla“.
Muide, eksiilvalitsus andis jäägritele auastmeid. Ja mis tänaseks on saanud? Nõukogude Liidu poolt antud auastmeid Eesti Vabariik tunnistab ja tunnustab ja annab sealtmaalt edasi. Aga eksiilvalitsuse auastmeid mitte.
Need asjad on selgeks rääkimata. Paljud probleemid tulevadki sellest, et asjad on selgeks rääkimata.
Või on mööda räägitud. Ja meelega valesti räägitud, et oma nahka päästa.
Täpselt niimoodi! Vaadake Tunne Kelamit, kes kirjutas kaebekirja, et teda ei võeta kommunistlikusse parteisse. Või Eiki Nestor, kes astus viimasena – 1988. aastal – kommunistlikusse parteisse. Nüüd millegipärast ei mäleta. Seniilne ka veel pole. Või kui on, siis kuidas ta sai Riigikogu esimeheks?
Selles minu jutus ei ole absoluutselt mitte mingit vaenulikkust, aga need asjad on selgeks rääkimata, desovetiseerimisprotsess jäi meil ära. Näiteks Tšehhis ei tohtinud kommunistid kümme aasta kõrgematel riigiametitel töötada.
Ei ole need partorgid ühesugused, pole need kolhoosiesimehed ühesugused, aga kujunes nii välja, et pumba juures olijad pääsesid edasi pumpade juurde ja on tänase päevani välja. Ja just rahapumpade.
See toob meelde niinimetatud sallijad, kes ei salli sallimatuid.
Need „sallijad“ on ise kõige suuremad mittesallijad. Olemine on tegu ja tegu on mitteolemine.
NLP – neurolingvistiline programmeerimine, millest enam üldse ei räägita, kuid millega läänes tegutsetakse väga efektiivselt, terved diskursused, nii, et inimesed isegi aru ei saa – maailmavaated muudetakse inimestel ära.
See, mis oli eile sulle täiesti vastuvõetamatu, tundub täna oi-kui-tore. Ja vastupidi. Nad on ära tinistatud. Me võime itsitada selle üle, aga see toimib.
See on nagu orjapidamine – sa hoiad ta tervena, ta teeb sulle kohu aeg tööd ja on seejuures veel õnnelik ka. See, et sa suudad teda õnnelikuna hoida, et ta ei hakka ette kujutama, et võiks teismoodi olla. Tal ei tule seda mõtetki: esiteks pole aega ja teiseks hoitakse teda teises keskkonnas. Sa teed, mida ette nähtud, kuidas ette nähtud. Küsimusi „miks“ ei hakka keegi küsima.
Vaata Loomingu Raamatukogus välja antud raamatuid nõukogude ajal – väga head maailmakirjandust anti, raamatud ei maksnud midagi, tiraažid olid suured. Praegu müüb Pirelli kalender, palun väga! Kedagi ei huvitagi hea kirjandus.
On kirjutatud, et eestlane ei viitsi arutleda ega filosofeerida, tema ei taha teada „miks“ on, vaid „kuidas“ on. Tema tahab katsuda.
Teie lugemus ja haritus paistab kaugele.
Teisiti ei saa.
Mis haridus teil õigupoolest on?
Ma tahaksin sellele jällegi vastata, et rahuldav. Ma olen selle ka kusagil ankeeti kirjutanud. Minu arvates ei väljendu inimese haridus kuidagi osaletud kursuste hulgas, mingites diplomite arvus kusagil kabineti seinal või koolis käidud aastate arvus.
Mitte kellegi kohta ma halba sõna ei ütle, aga, kallid sõbrad, see ei ole määrav. Määrav on hoopis midagi muud. Võtame näiteks inimese, kes on lõpetanud algkooli, põhikooli, keskkooli ja mingil moel teinud baka ka veel ära, aga tegelikult kirjutada ei oska, rääkida ei oska, funktsionaalne lugemisoskus on puudu, emotsionaalselt on täielik null, tal ei ole ühtegi viiest paatiast – mitte midagi! Tegemist on ühe suuremat sorti mölakaga, kes on selle üle veel uhke ka. Ja tema kohta võib öelda, et on haritud inimene.
Teine näide: kes on mingite maailmarändurite laps, on varasest noorusest pale maailmas ringi käinud ja kel on 18. eluaastaks selge taimede fotosüntees, ta teab, kus elab elevant, mida ta endast kujutab. Ta teeb vahet, mis on Anubis ja cannabis, mis vahe on Hippokratesel ja hipopotomusel, ta saab suurepäraselt aru, kus on Suur Vanker ja kuis elavad pingviinid, sest ta on neid näinud, ta räägib umbes viit keelt. Tal on teadmised ja isegi juba ka kogemused, kuigi tal ei pruugi diplomeid olla.
Ometi, teil on diplomid olemas.
Need ei oma minu jaoks isiklikult mingisugust tähtsust. Tõsi, ma tunnen uhkust selle üle, et olen Tartu ülikooli kasvandik ja et perekond oli nii tugev, et vedas mind lõpuni, kui mind pärast 8. klassi koolist välja visati. Loomulikult mitte õppeedukuse pärast – riigireetur ei sobinud sinna kooli, sest me panime koos klassivennaga Türki lõikama 13-aastaselt.
Kui terviseametis töötavad rätsepad, maanteeametis töötab endine vanglaametnik… Nad kõik on veendunud, et nemad on ilma igasuguse ettevõtmiseta kõvad tegijad, siis midagi peab ju viltu olema. Aga inimene läheb ju nende juurde abi küsima.
Elukutsel ja ametil ei tehta siiani vahet. Kutse on eetiline kategooria, eriala on see, mida koolis õpetatakse ja amet on veel see, mille eest palka saadakse.
Näiteks Tiit Vähi on TPI-s lõpetanud metallide külmtehnoloogia eriala, ta töötas peaministrina, mis oli ametikoht. Need on kõik erinevad asjad.
Aga meil terminoloogiat aina laiendatakse. Mõtteselgust ei ole, sõnavara ei ole…
Kas olete mõelnud oma elu ja seiklused ka ise kirja panna?
Ei saa kirjutada. See teeks paljudele haiget. Ja võib-olla see, mida ma tean, pole päris täiuslik – midagi olulist jääb ütlemata. Ja pilt, mille ma maalin, ei ole seetõttu päris adekvaatne. Võib-olla midagi isegi kirjutaks, aga kindlasti mitte isiklikku elu.
Kas midagi on elus kripeldama jäänud.
No vot, see Berkeley ülikool, sinna oleks võinud jääda kauemaks… Võimalusi oli mujal maailmas ka.
Aga ei-ei-ei. Sa ei ole seal mitte keegi, sa pole kunagi oma. See on nagu siinne Balti aadel arvas kohalike kohta, kellega meil hirmsasti samastuda püütakse.
Nagu Bellingshausen – ta sündis Riia kubermangus Öseli saarel, Eestit polnud siis olemaski. Ma käin nende järeltulijatega tihedalt läbi. Nemad ütlevad ka, et me [baltisakslased] oleme olnud alati kõrvuti, aga mitte kunagi koos.
Eestis tunnete end hästi?
Üks saksa laulu on selline, et ma armastan tohutult oma maad, aga mulle üldse see riik ei meeldi.
Mulle ka see maa väga meeldib, aga see, mis siin toimub… väga palju sellest ei sobi. Paljude asjadega ollakse juba harjunud ja kahjuks ka leppinud. Need on kaks eri asja: sa võid harjuda, aga leppima ei pea.
Mis siin oleks kõigepealt muuta vaja, millega ei tohiks leppida?
(Rõhutatult) Mentaliteet. See on üks asi.
Teine asi on, et ehkki meil räägitakse kogu aeg mingitest salapärastest väärtustest, tavaliselt käivad sinna ette erinevad epiteedid – euroopalikud, põhjamaised, natolikud… mingisugused epiteedid käivad sinna ette. Aga mitte kunagi ei käi sinna juurde inimene.
Tartus oli üks seminar. Ma küsisin, et kogu aeg räägite siin mingisugustest väärtustest, aga – sotsiolingvistika on mu kirg – vabandage väga, kas te nimetaksite mõned neist.
Siis tuli välja, et see mõiste aksioloogia, mis tähendab klassikalist väärtusõpetust, et see sõnagi oli selles seltskonnas võõras. Välja arvatud kahele mu endisele õpetajale, kuid ka nemad ei saa väga häält teha, sest on mingi nähtamatu sordiin, mis peale ujunud.
Mis on kõige suurem väärtus?
Kõige suurem väärtus on tõde. Paraku, just tõde on see väärtus, mis meil väändub ja käändub täpselt nii, nagu kellelgi vaja on. Ja see, mille kohta nii palju sõna võetakse, seal tegelikult ise ei orienteeruta. Kõige mugavam on inimest ära osta.
Võtame terve hulk inimesi, kes on iga võimu ajal, kaasaarvatud nõukogude võimu ajal, olnud monopoli seisundis selles mõttes, et nende käes on tõemonopol, nad kritiseerivad alati kuni teatud piirini. Näidates, et meil on demokraatia, meil on kriitika… Meil on mingi referentide grupp, meil tuuakse paar venelast, keda kogu aeg tsiteeritakse, tuuakse ajalehe esiveergudele… Kui aga keegi venelane hakkab sõimama oma rahvast, muutub ta minu jaoks otsekohe kahtlaseks.
Siin me jõudsime ajakirjandusse, meie ajakirjanikud lihvitakse ühenäoliseks, puudub isikupära, puuduvad eredad tähed, samasugune hall mass, nagu paljudes muudes valdkondades.
Enam ei ole Tartu ülikoolis Juhan Peeglit, kes ütles, et hea ajakirjanik võid sa olla, aga inimene PEAD sa kõigepealt olema. I-N-I-M-E-N-E. Aga seda me ei näe. Nüüd on seal kõik poliittehnoloogid, kes räägivad seda, mida vaja, sest kõige tähtsam on majanduslik edu.
Võta see sama sõna – majandus. Küsi, mis see on. Siis hakkab sulle erinevaid vastuseid tulema. Nagu praegu – koroonakriis lõi meie majandust. Kallid sõbrad, see kriis ei löönud mitte majandus, vaid ühiskonda. Ja nüüd jõuame selleni, mida ma öelda tahan – meil on saanud majandus ühiskonna sünonüümiks. Inimest meil majanduses ei eksisteeri, inimene sellesse süsteemi ei kuulu. Kui majandusel läheb hästi, siis läheb inimesel ka.
Tegelikult peaks olema vastupidi – kogu majandus peab olema inimese teenistuses. Majandus peab aitama inimese elustandardit tõsta, mitte inimene ei tõsta majandust. See ongi see neurolingvistiline programmeerimine.
Võtke liiklusõnnetuste statistika ette. Kes korraldavad liiklusõnnetusi? Mitte kes, vaid mis! Troll rammib bussi, tramm sõidab otsa sõiduautole, kallur sõidab kraavi… Kus see inimene siin on?
Süüdi oli maha sadanud lumi, libe tee oli süüdi, ohtlik kurv oli ees… Aga auto ise ei sõida, vaid autot juhtis inimene. Libe tee ei ole süüdi, süüdi on juhi poolt valitud vale kiirus, valed sõiduvõtted. Kurv ei hirmuta mitte kedagi, tema on seal kogu aeg rahulikult olnud.
Kas maailmakord muutub?
Ta on kogu aeg muutunud.
Kuhu ta nüüd pöördub?
Ta läheb totaalsemaks. Ja inimesi valmistatakse maailmas selleks ette eriti efektiivselt. Meil suhtutakse juba kas või kiibistamisse täiesti normaalselt. Inimene privaatsus ei maksa enam mitte midagi.
ANDRES RAID
-Ajakirjanik Andres Raid töötas ETV-s aastatel 1985-1995, seejärel juhtis ta saateid EVTV-s, hiljem Tallinna TV-s ning praegu Uutes Uudistes. Ta on teinud kaastöid ka paljudele välismaa uudistekanalitele.
-Tal on Tartu ülikooli romaani-germaani filoloogia bakalaureuse-kraad, läbinud USA-s Berkeley ülikoolis massikommunikatsiooni magistriõpe, tal on doktorikraad sotsiolingvistikas.
-Kuldne Trio on pannud ta laulu sisse, samuti on teda kujutatud püstolreporterina Eesti taasiseseisvumise pöördelisi sündmusi kajastanud filmis, kus ta läheb julgelt vastu Pihkva poolt Tallinnale lähenevale Vene soomukikolonnile.
Urmas Reitelmann luges ette Andres Raidi libauudiseid nii, et keegi arugi ei saanud
EKRE saadik Riigikogus Urmas Reitelmann töötas mõnda aega Andres Raidiga koos Eesti televisioonis. Lisaks sellele, et Reitelmann oli Aktuaalse Kaamera uudisteankur ja Raid toimetaja, tegid nad ka koos teisi saateid.
Reitelmann meenutab, et kui siin igasugused ahelad veidike vabamaks läksid, siis oli Raid selline vend, kes üleöö muutus rahvusvaheliseks meheks – tal oli miljon kontakti ja sidemeid ning põrutas ka Ameerikasse õppima.
Tol ajal sai ka nalja kõvasti. Kuna nõukogude uudistekanal TASS edastas teletaibiga igasuguseid absurdseid uudised Venemaalt, millest üks oli idiootlikum kui teine, siis koostas Raid ise valeuudiseid. Ja kui Reitelmann neid ette hakkas lugema, sai ta peagi aru, et tegemist Raidi naljaga – siis oli tegu, et naeru tagasi hoida, aga Reitelmann pani tuima edasi.
„Need olid täiesti tõsiseltvõetavad uudised, ega vaatajad ei saanud aru, sest Moskva uudised olid ju ka idiootsus kuubis, eks Moskvas mõtles ka keegi neid välja,“ meenutab Reitelmann, kes iseloomustab oma kolleegi kui vanakooli ajakirjaniku ehedaimat näidet, kes mõtleb kaasa, kes läheb sügavuti, kel on uskumatud infoallikad ja kes on põhjalik analüütik.
Kunagi tegid Andres Raid, Urmas Reitelmann ja Toomas Kirss uudistestuudios muusikavideot. Mõeldi, et kaks paljast tütarlast sobiksid kuidagimoodi sinna jooksma – väike erootika pidi alati asjaga kaasas käima. Üle tee oli Kungla restoran, kus oli parajasti Leningradi turistide seltskond. Sealt valiti kaks tütarlast välja ja kümne minutiga oli auk pähe räägitud ning poole tunni pärast stuudios riidest lahti.
Aarne Mäe
Artikkel on ilmunud Konservatiivide Vabas Sõnas