Seattle – linn, mis on saanud tsiviliseeritud ühiskonna häbiplekiks

Tänaseks on Seattle täiesti muutunud – väljakuulutatud “armastuse suvest” on saanud häbi hooaeg.

Nagu poleks veel vähe sellest, et linn muutus rahvuslikuks häbikeskuseks ja seda rohkem kui kuu aja jooksul, ajal, mil BLM-i protestid muutsid kuus kvartalit kesklinna omaenese anarhia keskuseks – sinna toodi apartheid.

Linnavalitsust ja selle ümbrust ei saanud kätte esimese juulini ja alles siis  hakati seaduslikku võimu taastama juba seepärast, et mässajate poolt lasti maha 2 noorukit (üks 12- ja teine 16-aastane), ja see ei saanud lihtsalt nii enam jätkuda. Mõlemad need kaks noorukit olid saatuse irooniana mustanahalised – siis ei maksnud must elu millegipärast midagi… See kõik oli linnapea Jenny Durkani poolt varem välja kuulutatud „Armastuse suve“ asemel!

Kuid see kõik on Smaragdilinna (Seattle`it teatakse ka selle nime all – Emerald City) alandustest vaid see, mis on laiemale ringile teada. Linnast tulevad uudised panevad vähemalt siin maanurgas küll õhku ahmima – pole võimalik! Aga – on küll ja kuidas veel!

Nüüd on linnavõimud valgetele peale surunud ja suisa kohustuslikuks teinud õppeklasside külastamise. “Õppe” sisuks on ei rohkem ega vähem, kui ametlikkku nime kandev “undoing your own whiteness” (lahtisaamine oma valgest olemusest). See sarnaneb pigem sügava vastikustunde sundusliku sisendamisega iseenda vastu, mis baseerub loomulikult nahavärvil.

Fox News teatas, et New Yorgis baseeruva konservatiivse väljaande välisautor Christopher Rufo on dokumenteerinud ühe sellise “treeningsessiooni”, mille Seattle oma valgetele elanikele 12. juunil korraldas ja mis viis selle linna veel mingi pieteeditunde säilitanud inimesed endast välja.

Oma Twitteri-kontol andis Rufo teada, et ta on tõepoolest teinud märkmeid sessioonist “Rassilise üleoleku ja valgeksolemise omandatud hoiaku peatamine” (“Interrupting Internalized Racial Superiority and Whiteness.”)

Mida see sisaldas? See oli midagi ülevaate taolist, mida see “omaksvõetud rassiline rõhumine” sisaldas. Ilmnes, et valgete jaoks tähendas see ei rohkem ega vähem, kui… seal sisalduvat perfektsionismi, arrogantsi ja, heldeke küll – objektiivsust!

Rassiline üleolek tähendas täiuslikkuse iha, individualismi, paternalismi, vaikust, intellektualiseerimist, kontrolli, mugavust, sobivust, objektiivsust…

Rassiline alamlikkus sisaldas endas seevastu enesevihkamist, igasugu kahtlusi, häbi, eitust, etnotsentrismi, väljapaistvust, distantseerumist, lootusetust, nähtamatust…

Siis tuli hetk, mil tuli tunnistada enda üha kasvavat tähtsusetust – tuli lahti öelda oma “ilmselt valgetest” unistustest, mis sisaldas muidu riiklikult garanteeritud isiklikust ohutusest ja sotsiaaltagatistest loobumist (enamik inimesi arvab siiani, et need kuuluvad tsivilisatsiooni aegade jooksul saavutatud hüvede hulka, kuid see enamik ei ela Seattle`is.)

Ja siis tuli “Valge normatiivsus on läbi!” (“white normative behavior” is out). See tähendas ilmselt “tungi täiuslikkusele” ja “objektiivsust” ning Seattle residendid võiks loota, et linna maksukogujate osakond selle alla ei käinud, või kasvõi Energeetika Amet. Üldiselt on raske aru saada sellest, et ühe linna raamatupidamise jaoks pole täpsus oluline, kuid eks Seattle teab paremini. Valge ei tohi vihaseks minna, ka siis, kui must või Aasiast pärit inimene pööret tehes suunda nende kombe kohaselt ei näita.

Ehkki see kõik võib kõlada kuidagi maoistlikult, on siiski üsna häiriv mõelda, et Ameerika linn laseb valla avalikult rassistlikud praktikad nagu ülal kirjeldatud.

Mõtlevad ja “normaalsed” linnakodanikud arvavad omakorda, et vihmaste ilmade tõttu oma nime Smaragdilinn  saanud linn võiks  riigi mastaabis  häbi tõttu hoopis punaseks värvida.

Kas meil on siit midagi õppida?! Laskem ga kõigil bee-ell-emmidel vabalt tegutseda, kiitkem takka ja ilma naljata – see „helge“ (järjekordne?!) muutub ühel päeval reaalsuseks ja siis on hilja laululavale kogunema hakata.

Andres Raid, ajakirjanik