11.07.2020
Tallinna abilinnapea koht muutis Eesti rohelised Reidi tee vastastest kohe pooldajateks. Pilt on illustratiivne.
Rahvus ja riik tulevad ehitada üles väliste ohtude suhtes võimalikult antihaprana. Suured linnad teevad tavaolukorraski inimesed haigeks ja mida suurem linn, seda suurem katastroof on pandeemia. Liikide ellujäämise looduses tagab eraldumine.
Hiina viiruse pandeemia on paljastanud ühe tapva lõpuga soovmõtlemise ja ühe pettuse. Soovmõtlemine on arvamus, et tulevikku viivad meid rahvusriikide asemel suured linnad ja pettuseks üleilmastumisele toetuv maailmakord, mis on habras kaardimajake. Mõlemad on omavahel seotud.
Ajaloos on alati juhtunud, et keskus-linnade üha suuremaks kasvamine tähendab ühtlasi ka nende iseenda raskuse all kokku kukkumist. Teada olevatest tsivilisatsioonide hällidest Induse orust, Mesopotaamiast ja Mesoameerikast alates on juhtunud, kuidas üha suuremaks muutuvad linnad parvlevate rändrohutirtsude kombel hävitavad ümbritseva keskkonna, mille tulemusena ka ise hääbuvad. Sellest on David R. Montgomery andnud põhjaliku ülevaate raamatus “Muld.”
Tööstusrevolutsiooniga – tänu millele elab kogu maailm paremini kui eales varem – sai alguse ka eksponentsiaalne linnastumine. Majandus on ühiskonna vereringe ja tänases maailmas käib suurem osa majandusest mööda suuri keskusi. Ühes kohas suure hulga ühesuguste asjade tegemine annab mastaabiefekti ja sellisena on suurte tööstus-, finants-, kultuuri- ja muude keskuste tekkimine mõistetav. Samuti on inimesse sisse programmeeritud “minge kõike maailma …” teatud üleilmastumine. Kuid nii nagu klaas või kaks veini päevas on tervisele hea ja kaks pudelit viina paha, pole tänases üleilmastumises ega megalinnastumises enam ammu mitte midagi mõõdukat ega eesmärgipärast.
Globalistlikus majanduses on sees nii suured vead, et nende parandamine nõuab terve süsteemi mastaapseid muutusi. Mega- ning suurlinnad on võrreldavad mustade aukudega, mis imevad riigist välja kõik elusa. Suurtel “rahandus- ja tööstuskeskustel” pole peale tehnoloogilise taseme suurt vahet miljardite isenditeni küündivate rändrohutirtsuparvedega. Mõlemad on Loodu(se) jaoks häire, mis nõuavad radikaalset sekkumist.
Siinkohal selgituseks, et allakirjutanu ei käsitle Loodust millegi isiksustatud animistliku eywana (mis on Hollywoodi usutunnistust väljendava filmi “Avatar” maailma kõikehõlmav jõud), vaid tomistlikult. Looduse, ehk Loodu, seadused on Jumala seadused ja nii nagu kümne käsu vastu takka üles löömine on füüsilisele ja vaimsele tervisele kahjulik, lõpeb halvasti ka loodusseaduste eiramine.
Inimkonnal on koos tehnoloogia ja teadmiste plahvatusliku arenguga kadunud eest ära suur pilt. Üha rohkem inimesi teab järjest rohkem üha kitsamate valdkondade kohta ning ilmalikustumisega koos on kadunud ka arusaamine Loodust kui tervikust. Inimeste sekulariseerumisega käib kaasas “kõigi asjade mõõt on inimene” laadis upsakus ja kliimahüsteeria on järjekordne Hea Uue Ilma (HUI) ehitajate üritus “asjad” enda kontrolli all hoida.
Kui progressoritest HUI-lased seavad kõige keskmesse inimese ja räägivad uhke-upsakalt antropotseenist, siis palju veenvamana kõlab väide, et seeneriik on märksa mõjukam. Tänane pandeemia on juba näidanud kui kiiresti suudab Loodus “juhtme seinast välja tõmbamise” korral lüüa “õhu puhtaks.” Seda nii sõna otseses kui kaudses mõttes.
Inimestel on tehnoloogia, kuid tehnoloogia on kõigi selle poolt avatud võimaluste juures ainult protees. Seened saavad hakkama asjadega, mida meie tänaste teadmiste juures võib kirjeldada ainult maagiana. Teatakse, et seened on Looduse internet, kuid selle toimimisest pole seni suuremat aimu. Või teadusliku faktina on tõestatud metsaõhu, milles lendleb tonnide viisi seeneeoseid, tervendav toime.
Viidatud teadmistes pole midagi animistikku, me ei oska kõike Loodut veel seletada ja nagu meie esivanemad katse-eksituse meetodil on selgeks teinud, tuleb päris suurt hulka asju võtta “nii nagu need on.”
Looduse seadused kipuvad enamasti olema paralleelsed. Seadused, mis tingivad rohutirtsuparvede kadumise, töötavad ka liiga suurte inimhulkade vastu. Tehnoloogia tormiline areng on paari sajandiga loonud pettekujutelma inimese kõikvõimsusest, kuid Looduse ajaskaalal pole tegemist isegi silmapilguga.
Esimesed vaktsineerimise juhtumid on teada esimese aastatuhande vahetuse Hiinast, Läänes leiti kaitsepookimise tehnoloogia üles 18. sajandil, esimene antibiootikum avastati 1928. aastal ja need jõudsid laiatarbesse alles peale Teist Maailmasõda. Kui keegi nüüd arvab, et Loodus on “alistatud” ja me oleme pidamas kõigi haigustega võidukat sõda, siis… inimestele ei saa seda keelata.
Siinkohal tuleb nõustuda Bill Gates’iga, kes koos suure hulga tervishoiuspetsialistidega on rääkinud aastakümneid, et tuntud raviviiside suhtes resistentsed pandeemiad on ainult aja küsimus. Või nagu kirjutab Nassim Nicolas Taleb raamatus “Antihabras”: antibiootikume süües me teeme haiguste tekitajad tugevamaks, me treenime neid. Pandeemiad on “uus reaalsus”.
Seeneriigi juurde tagasi tulles, näitasid Princentoni ülikooli teadlased limaseene Dictyostelium discoideum käitumise kaudu, kuidas massist eralduvad üksiklased aitavad liigil ellu jääda. Teadlased analüüsisid viidatud ainuraksete kui kollektiivi ja nende üksiklaste käitumist erinevate matemaatiliste mudelite abil ning leidsid, et tegemist on “evolutsiooni kindlustusstrateegiaga”.
“Kollektiivis peitub jõud” ja eudaimonia tagab mõõdukus. Antihapra ühiskonna mõttes on linnad head, aga need ei tohi olla liiga suured. Head elukeskkonnad on jalutatavad asulad. Mis tähendab, et töökohad, koolid, lasteiad, kaubandus ja kultuur on mõnekümne minuti kõndimise kaugusel. Jalutatavus seab asula elanike arvule ja suurusele piirid: asula peaks olema üles ehitatud viisil, kus kõik vajalik on mõne kilomeetri raadiuses. Auto on hea, kuid veel parem on elukeskkond, milles selle omamine pole sund.
Metsad teevad inimesed terveks! Jalutatavad asulad peaksid olema kui mitte päris metsad, siis vähemalt tihedad pargid või paiknema mööda metsaserva. Inimeste tervist ja heaolu võimendab elamine veekogu ääres.
Nii ellu jäämise kui heaolu nimel tuleb suured linnad maha jätta. Riigi jaoks ei ole tervislik kui suurem osa majandusest toimub pealinnas ja üksikutes keskustes. Samamoodi on Tallinna või Tartu sugused linnad väga haprad. Elamine Tallinna kesklinna tornmaja luksuslikus katusekorteris võib tunduda hirmus tore, kuid mis saab siis, kui läheb ära elekter ja kraanist ei tule enam vett? Sama küsimuse võib esitada ka kõigi Lasnamägede-Annelinnade kohta.
Vastus on lihtne: kui pole vett ja/või elektrit, ei ole sellistes majades-rajoonides võimalik elada. Pandeemia näitab, et arvestama peab “igasuguste” stsenaariumitega ja suured linnad “toimivad” ainult siis kui kõik on enam-vähem hästi. Milline vajadus on suur nõrkus ja ohtlik inimeste eludele.
Suured linnad tuleb maha jätta! Tegemist on pikema kui ühe inimpõlve projektiga ja keegi ei tea, kuidas seda täpselt teha. Inimkond on vaktsiinide ja antibiootikumide arutu kasutamisega viiruseid-haiguseid järjest jõulisemaks treeninud ning tänane pandeemia on ainult tulevaste aimdus. Vaktsiinid ja antibiootikumid töötavad põhimõttel “Urri aetakse välja Urriga” ja inimeste järjest uute ning võimsamate mürkidega “ravimine” pole mitte kuskilt otsast kestlik. Üks inimene on triljonite organismide elukeskkond ja üks antibiootikumitablett teeb lisaks haigusetekitajatele puhta töö ka kasulike bakterite seas. Väline mõjutamine nõrgestab immuunsussüsteemi ja eelistatud terve olemise lahenduseks on seega päike, mets ning vesi.
Inimestel tuleb liigina säilimise huvides kolida suurematest linnadest väiksematesse asulatesse. Linnad kui suured majanduskeskused loovad mastaabiefekti, kuid sama tulemuse annab asulate rajamine mööda kärjestikku. Loodus peaks olema kõiges eeskujuks ja universumil on kärjestruktuur ning mesilase kärg on looduses üks tugevamaid koetiseid.
Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere esines hiljuti avaldusega, milles leidis, et “väikese ja avatud majanduse” narratiiv enam ei päde ning suurema osa esmatähtsatest kaupadest peame me tootma ise.
Pandeemia on lisaks tänase ülipikkade tarneaheltage tööstuse nõtrusele toonud esile ka mõned selle tehnoloogilise taseme paremad pooled. Kuna suurem osa inimesi sureb Hiina viirusesse kopsutüsistuste tõttu, siis on inimeste elus hoidmiseks elulise tähtsusega hingamisaparaadid. Mida ei olnud mitte ühelgi riigil piisavalt ja hulk riike oli sunnitud valima, kas hoida elus vanemaid või nooremaid inimesi. Tesla, mille robottehased tootsid märtsis autosid ja päikesepaneele, korraldas mõne nädalaga oma tootmise ümber ning esimesed hingamisaparaadid jõudsid kasutajateni aprilli lõpus.
Samamoodi võib tulevane Eesti asulakärjestik kokku moodustada võimsa tööstuskeskuse. Üks väike või keskmise suurusega robottehas saab vajadusel toota üksi näiteks jalgrattaid ja kui on põhjust, võivad kümned (sajad?) sellised moodustada ühtse tööstusliku löögirusika. Mis on koos võimelised tootma kas väga suuri ja/või väga palju asju.
Tallinn ja Tartu on Eesti arengu jaoks ummikteed. Mida varem seda endale riigina tunnistatakse, seda rutem me saame elu parandamisega pihta hakata.
Karol Kallas