Miks mitte võtta tõsiselt Eesti Päevalehe lugu Tallinna venestumisest kui müüdist

Tallinna venestumine ja rahvusvahelistumine on asi, mida iga Eesti inimene kogeb ise, kuid ometigi leidub neid, kes väidavad vastupidist ja kinnitavad, et kolle kapis polevatki.

Esimene asi, mis EPL-i müüdiloo puhul silma torkab, on autor ehk Vahur Koorits – kui see tegelane välja ilmub, pole tegu mitte selgitava leheloo, vaid ideoloogilise rünnakuga.

Loos on esikohal graafika ja statistika, millest pole tegeliku olukorra kirjeldamisel suurt abi, sest kui inimene elab reaalselt Tallinnas, siis ei pruugi see samas erinevatel põhjustel kajastuda statistilistes andmetes. Paljud maapiirkondadest Tallinna kolinud olid või on ju siiani oma valla elanikud.

Eesti riigi infoportaal Eesti.ee ütleb, et… ei, ta räägib avalehel ja menüüs küll rahvaarvust ja inimõigustest, aga mitte rahvuslikust koostisest. Vikipeedias antakse küll eestlaste protsendiks 69,72 ja rahvas räägib 900 000 eestlasest, kuid kui arvestada välismaal elavaid eestlasi (eriti Soomes), keda hinnatakse 100-200 tuhande vahele, siis reaalselt on Eestis ehk umbes 750 000 eestlast, see aga mõjutab juba üldist pilti kõvasti.

“2004. aastal oli eestlasi Tallinna registreeritud elanikest 52,1% ja selle aasta alguses 52,8%, venelaste osakaal on samal ajal kahanenud 38,5%-lt 37,1%-ni,” kirjutab Delfi. Kui aga pöörduda Vikipeedia poole, siis ütleb see rahvastikuregistrile toetudes, et näiteks seisuga 31. detsember 2011 oli eestlaste arv Tallinnas 55,3 ja venelastel 36,9 protsenti (2017. a oli eestlasi 53,3%), seega on eestlaste protsent üheksa aasta tagusega võrreldes langenud ja venelaste oma kasvanud.

See arvude erinevus näitab, kuidas on aastate lõikes võimalik numbritega mängida ja Delfi seda aktiivselt teebki. Seepärast pole mõtet statistika peale aega raisata, pigem vaataks reaalsust ehk seda, mis on väljaspool “registreeritud elanikke”.

Ukraina hooajatöötajad ühikates – pole tallinlased, aga räägivad vene keeles ja teevad avaliku ruumi venekeelsemaks. Ida-Virumaalt tulnud, kel on korter üüritud, aga sissekirjutus maakonnas – sama. Kõik teised rahvused, keda venestumise kontekstis ei arvestata, alates ukrainlastest kuni aseriteni – kõik venekeelsed. Kogu seltskond, kes tuleb Nõukogude Liidu aladelt siia tööle, ajutistena, elamisloa saanutena või mistahes muul moel, on venekeelne.

Vahemärkusena olgu öeldud, et kogu Lääne kaudu tulnud seltskond, alates Tallinna Ülikooli Hartlebist kuni Wolti neegerkullerini, räägib inglise keeles, mis eestlaste jaoks vähendab eesti keele kasutamist ajaloolisel kodumaal ja pealinnas miinimumini.

Venestumise kontekstis peabki rääkima Tallinnast kui linnast, kus on 52,8% eesti kogukonda ja 47,2% võõrkeelset, ja see eestluse protsent kas on juba või väheneb kõikvõimalike “avatuse” projekti kaudu kiiresti. Venestumine, mis Delfi väidetest hoolimata tugevneb, on üks osa eestluse taandumisest välise surve ees.

Reaalsus on see, et vene keel on Tallinnas oma haaret laiendanud, seda räägitakse üha rohkem ühistranspordis, avalikus ruumis (“Valgus kõnnib Kadriorus” toob kohale pool Lasnamäed), randades (lisaks Stroomile ka Pirita), spordiradadel, venelased on tavaliseks saanud ka Viimsis ja traditsiooniliselt eestikeelsetes aedlinnaosades, ja nii edasi. Koorits võib lõputult arvudega mängida, kuid see ei väära fakti, et eesti keele kasutusala aheneb ja Tallinn venestub.

Reaalsus on ka see, et Tallinna valitsemise juurde pääsemine sõltub venelaste häältest valimistel, ja ainus, kes võimu viimaste 10-15 aasta jooksul enda käes hoiab, on venelasi enda poole tõmmata osanud erakond. Selle erakonnast on sirgunud ka pigem vene- kui eestikeelseid esindav Tallinna linnapea, paduputinistlik eurosaadik ja rida teisi venekeelseid poliitikuid, kellele eestlus on sügavalt “p…i”.

Üks asi, mille eest Kooritsat tänada võib, on lõpulause: “Kuigi rahvuspõhise eraldumise üks põhjus on inimeste soov elada endasuguste seas, pole Tallinnas olukord kindlasti nii drastiline kui näiteks Pariisis, kus põlist prantsuse päritolu inimesed üritavad meeleheitlikult vältida mõnes linnalähedases immigrantrahvastikuga piirkonnas elamist.”

Vähemalt see on ära öeldud, et kuigi vasakliberaalsest meedias kiidetakse neegrite ilmumist Tallinna  linnapilti kui näidet avatusest, tahavad inimesed elada endasuguste seas ja see tähendab, et “avatus” loob Eestis uusi migrantide paralleelühiskondi. Ja teiseks tõi Delfi tahes või tahtmata välja, et Pariisis on asjad väga halvad – olgu see hoiatuseks meilegi, kuigi ka eestikeelne kohamõiste Lasnamäe pole sisu tõttu kunagi eestlase kõrvus hästi kõlanud.