23.07.2020
Kohtusse kaebamine on muutumas nende relvaks, kes oma tegevust kahtlejatele ja kriitikutele teisiti selgitada ei suuda.
“Pakkusin alljärgnevat ERR portaalile, sain vastuseks juba tavaliseks saanud “aitäh, aga me ei võta seda lugu avaldamiseks”. Selline on siis sõnavabadus demokraatlikus Eesti Vabariigis.
Miks ajakirjandus ei taha oma lugejatele meie elust ja inimeste muredest ausat ja objektiivset informatsiooni vahendada? Miks ta järjekindlalt blokeerib konservatiivset sõnumit?
Kus siin see VÕRDSUS on, mille eest nii ennastsalgavalt võitlevad sotsiaalministeeriumi ebaseadusliku rahaga palgatud strateegilised partnerid?
Mis on juhtunud meie hariduse ja õiguskaitse süsteemidega? Kuhu on kadunud meie riigiametnike õiglustunne ja südametunnistus?
Rita Holm on Robert Sarve abiga oma seksiperestroika kriitikutele sõja kuulutanud. Andke andeks, aga see on nii absurdne, on raske uskuda, et see toimub päriselt, tänapäeval, ühes tsiviliseeritud demokraatlikus riigis.
Kuidas oleks, kui ajalehes ebasoodsa hinnangu osaliseks saanud näitleja või lavastaja kaebaks teatrikriitiku kohtusse ja nõuaks temalt “mainekahju” ja tervisehäirete tekitamise eest raskeid rahasid?
Ma saaksin isegi aru, kui nad oma rahanõudeid läkitaksid nendele, kes nokulaulule ja unnutamisele tõesti liiga räigelt reageerisid, teda isiklikult inetute sõnadega sõimates.
Muidugi tuleks avalikkuses jääda mingitesse piiridesse ja mitte oma esimest vihasööstu kommentaarisse jäädvustada. Aga Sarv olevat teele saatnud SADU ähvarduskirju, nõudes tuhandeid eurosid isegi täiesti viisakate, aga negatiivsete kommentaaride eest! Kui sulle ikka nokulaul ei meeldi, siis maksa!
Mis õigus on üldse ühel advokaadil saata inimeste meiliaadressidele tohutu arv rahanõudeid ja see raha ka ärahirmutatud ohvritelt sisse kasseerida? Kas see pole sulaselge väljapressimine?
Kas tõesti inimestelt hirmutamise abil raha väljapressimine on meil nüüd koguni seaduse ja kohtu kaitse all?
Õigesti tegid need, kes ei maksnud, kes olid nõus kohtusse minema. Isegi siis, kui ka kohus neile ülekohut teeb.
Kohtuprotsessid annavad kurjadele kommentaaridele tunduvalt pikema ea ja suurema populaarsuse, võimendades neid mitmekordselt. Ja kohtualustele annavad nad teatava märtri ja sõnavabaduse piirajate vägivalla ohvri oreooli. Ning tekitavad loomulikult neid kurje kommentaare tohutus koguses juurde, sest ilmselge ülekohus solvab inimeste õiglustunnet ja ajab nad vihaseks.
“Solvajate” halastamatu kohtussekaebamine võib rahanõudjale igaveseks külge jääda. Kes see ikka sooviks tegemist teha inimesega, kes võib sind iga hetk kohtusse tirida? Nii et kui keegi Rita Holmi ees mõne ukse kinni lõi, siis ikka tema ise.
Robert Sarv räägib oma ähvarduskirjas sadadest kurjadest kommentaaridest. Et pea igal pool, kus on tema kliendist juttu, on “näha midagi negatiivset, solvavat, au teotavat”. Teisal tunnistab ta, et “klient sattus üleüldise solvangute ja laimu laviini alla”. Ja seda väidetavalt ilma “objektiivse põhjenduseta”.
Kas meil on tõesti sadu õelaid ja pahatahtlikke inimesi, kes vaest Rita Holmi ülekohtuselt sõimavad?
Äkki tuleks siiski püüda mõistusega analüüsida, millest nii suur vastuseis tekkis? LGBT ideoloogia, mida Holm toetab ja levitab, ja mis kahtlemata on ka tema koolituse ainsaks aluseks, – ei ole meie inimeste enamikule vastuvõetav, samuti laste liiga varajane seksualiseerimine.
Ja tunnistagem ausalt, see jutt, mis ta lastele rääkis, ja paljusid jahmatanud lauluke – ei olnud just kõrgel “kunstilisel” tasemel.
Tuleb vahet teha õela pahatahtliku põhjendamatu tigeduse ja inimeste õiglase viha vahel. Iga normaalne inimene astub lapse kaitseks välja, kui näeb, et talle tehakse liiga. Ja võhivõõra inimese sündsusetu sissemarssimine lapse intiimsfääri teeb lapsele liiga, see on ilmselge.
Sexpo ja LGBT ideoloogia ei ole mitte meie rahvale ülimaks autoriteediks, nagu see näib olevat Rita Holmile! Vastupidi: enamusele on see vastuvõetamatu.
Kes läheb lahingusse traditsiooni ja kehtiva kultuuri vastu, sel peab vähemalt jätkuma julgust ka vastaste lahing ausalt vastu võtta! Ja kui need vastased on tema meelest “eelmisse sajandisse kinnijäänud tagurlased”, siis: kui see tõepoolest nii oleks, kas tõesti see on kuritegu, mille eest inimeselt tuleb kohtu kaudu raha nõuda??
Kui Rita on neist targem, siis ta ju võiks neid “tagurlasi” ka sõbralikult valgustada? Miks ta nad vaikima sunnib? Tekib kahtlus, et tema töö ei ole ikka nii “tänuväärne”, nagu Sarv arvab.
Advokaat peaks oskama asju näha objektiivselt, mitte ainult oma “kliendi” silmade läbi. Kõik tema süüdistused on laest võetud, kunstlikult kokku klopsitud. Seaduski on otsitud, sest meie kriminaalkoodeksis ei ole kuriteona märgitud ei solvamist ega laimamist. Nii võlaõigusseadus kui kujutletud “mainekahju” on ju vaid kavalad ettekäänded raha väljapressimiseks. “Kuriteo koosseisu”, kui kasutada kohtukantseliiti, üheski netikommentaaris ju ei ole.
Netikommentaar, eriti veel sotsiaalmeedias, ei ole “faktiväide”, vaid inimese hetkereageering mingile avalikule tegevusele või kusagil avaldatud mõttele, mis on temale vastuvõetamatu!
Kiirelt kirjutatud kommentaar on tundeväljendus, mitte arvamusartikkel, see sünnib spontaanselt. Kuidas saab kohtunik arutada ja hukka mõista mingit tundeväljendust, mille tingis kohtussekaebaja ENDA avalik tegevus?
Ainus asi, mida üks tark kohtunik sellisel protsessil teha võiks, on öelda sellele, kes Rita kohta mingit inetut sõna kasutas: “Ära enam nii tee, püüa viisakamalt väljenduda.”
Sarv kirjutab: “Teie õigusvastase tegevuse eesmärk on olnud panna keskmine kõrvaltvaataja kahtlema kliendi kõlbelisuses ning moraalsuses.”
Netikommentaar ei ole “õigusvastane tegevus”, meil on ametlikult kehtiv sõnavabadus. Kommentaarium on kõigile avatud, keegi ei ole sinna vägisi sisse trüginud. Ka ei ole meil kehtestatud kommentaaride üle ametliku tsensuuri.
Ja kes on “keskmine kõrvaltvaataja”? Kas sel keskmisel kõrvaltvaatajal endal ei ole mõistust ega hindamisvõimet, et ta võtab automaatselt mingi eelkirjutatud kommentaari endale absoluutseks tõeks? Iga mõistusega inimene, kulla Sarv, loob ISE oma hinnangu.
Iga keskmine kõrvaltvaataja teeb oma järeldused Rita Holmi käitumisest, mitte teiste kommentaaridest! Nendega võib ta ainult kas nõustuda või neile vastu vaielda. Ja seda ta teebki, aga ikka OMA mõistust mööda.
Mitte ühegi kommentaatori eesmärk ei ole olnud see, mida Sarv neile külge kleebib. See on tema väljamõeldis. VALE, järelikult. Kuri kommentaar sünnib hetkevihast, sel ei ole mingit salakavalat “eesmärki”, see on hetkereaktsioon kellegi tegevusele, mis kommentaatorile tundub sündsusetuna või kahjulikuna.
Me ju näeme, et need, kes peaksid meie lapsi kaitsma ohtlike võõrideoloogiate eest, milegipärast ei tee seda, miks me siis ise ei või neid kaitsta?
Haridusministeeriumist ei ole tulnud mitte mingit hinnangut Rita Holmi lasteaialaste seksiõpetuse kohta!
Ometi oleks haridusministril võimalus kogu see karussell seisma panna, kui ta selgelt, meie traditsioonist ja kultuurist lähtudes lihtsalt keelaks laste liiga varajase seksualiseerimise! Ja annaks sellega “amnestia” kõikidele Sarve ja Holmi ohvritele.
Ka sotsiaalministeeriumi kallihinnalised “strateegilised partnerid” on kenasti vait, sest nemad teevad meil ju tegelikult sedasama “tänuväärset tööd”, mida Rita Holm (Robert Sarve meelest) lasteaias tegi.”
Malle Pärn, kolumnist
