“Nõukogude okupatsiooni ajal oli usk põlu all ja põlatud. Mäletan, kuidas koolis räägiti juba algklassides, et inimesed, kes usuvad Jumalasse, ei ole veel piisavalt arenenud. Nad olevat veel metslased või pooleldi loomad. Tõeliselt arenenud inimene Jumalat uskuda ei saavat.
Sellised õpetussõnad tekitasid minus trotsi. Jumala olemasolu või mitteolemasolu mind ausalt öeldes ei huvitanud. Trotsist hakkasin aga salaja voodis teki all palvetama. Minu katse palvetada oli kahtlemata koomiline, sest olin esiteks väike laps ning teiseks ei osanud ma palvetada. Arvasin, et piisab põlvili olekust ja katsega vestelda mingi nähtamatu olendiga, kellesse ma eriti ei uskunud.
Lisaks nägin teki all kindlasti välja nagu elevandi alla kugistanud boamadu raamatust „Väike prints”. Mina olin elevant. Tekk oli boamadu. Hiilisin mõnikord ka salaja kirikusse, kus oli kaunis arhitektuur, aga muidu kole igav. Arvan, et mus tekitas elevust võimalus vahele jääda. Võimalus saada tembeldatud räpaseks loomaks või alaväärtuslikuks metslaseks oli igati ihaldusväärne autasu. Keelatud vili on magus.
Kust mu trots võis tulla? Ma ei tea. Kipun aga arvama, et suures osas Tallinna vanalinnast. Täheldasin juba väikese lapsena väga suurt vastuolu. Pidevalt jutustati, kuidas me oleme arenenud ning kuidas keskajal olid inimesed lollid, räpased ja kurjad (see vale on muide tänaseni elujõuline). Samas ehitas see lollide ja lehkavate kurjamite kari Tallinna vanalinna ning arenenud inimesed ehitasid magalaid.
Misasja? Vastuolu oli suur ning eks ma sel hetkel otsustasingi ilma ise oma otsust adumata, et ma usun ikka seda, mida ma näen oma silmaga ja ei usu seda, mida koolis kokku luuletatakse. Nõnda saigi minust metslaste, loomade ja Tallinna vanalinna sõber.
Kui ma kasvasin suuremaks, siis tekkis mulle hinge tahe uskuda, aga usku ennast ma ei leidnud. Jätan loomulikult välja usu, mis tekkis ainult rasketel hetkedel või pärast mõnda külma õlut. Sellist usku ei lugenud ma aktsepteeritavaks. Tahtsin uskuda ka siis – ja eriti siis –, kui ma olen tugev, õnnelik ja heas tujus. Usk ei tohtinud olla mingi kark, mille najal komberdada ja kurta. Usk pidi olema midagi palju enamat.
Ütleme nii, et tänaseks olen jõudnud selle enamani ning nüüd võin ma öelda, et ma ei pea maailma ja inimese teket juhuseks. Ma ei arva, et arenenud inimene on see, kes on seda meelt, et ta on bioloogiline masin. Usun, et maailma loomise taga on mõistuslik impulss ehk teatav ülitugev ja heatahtlik energia. Seda energiat võib kutsuda Jumalaks.
Ühiskonnas on aga metslasteks ja loomadeks sildistamine ilusasti alles. Objektiivseid ja ratsionaalseid teadlasi on siiani lademetes. Üks muhedam kui teine. Muidugi, kui Nõukogude Liidus lajatati verbaalse mõõgaga otse, siis Euroopa Liit on suuresti nagu mürgiseid aure täis koobas. Ehk siis enamasti otse enam metslaseks ja loomaks ei kutsuta. Selles suunas vihjatakse.
Seda enam vaimustavad mind olukorrad, kus maskid langevad ning räägitakse vabamalt. Kaua võib kihvtikoopas kügeleda! Veeretage kivi koopasuu eest ning tõmmake parem nagu kord ja kohus mõõk!
Ühes Tartu Ülikooli loengus informeeris meid õppejõud, et kuulsad keskaja araabia matemaatikud kirjutasid viisakalt oma kirjatükkidesse, et nad teavad midagi, aga Jumal teab neist rohkem. Õppejõud kritiseeris sellist matemaatikute väljendusviisi ning võrdles seda okupatsiooniaegse korraga, kus teadlased pidid oma töödes muuhulgas laulma oode Marxile, Engelsile, Leninile ja muudele sarnastele korüfeedele. Kindlasti mingil hetkel ka teoloogiatudeng Stalinile, kes teatavasti arenes teoloogiatudengist edasi massimõrvariks.
Ütlesin õppejõule, et ma ei saa tema võrdlusest aru, sest eeldades, et Jumal on olemas, väitsid matemaatikud ju puhast tõtt. Jumal teabki ju rohkem kui ükskõik milline inimene. Olgu see inimene kasvõi Nobeli preemia laureaat. Kui aga eeldada, et Jumalat ei ole olemas, siis on tegemist kauni kultuurilise viisakusavaldusega, mida ei saa samuti hukka mõista ega Marxi ja sõpradega ühte patta panna.
Keeleõpikutes on mõnikord harjutusi, kus peab ära tundma sõna, mis ei kuulu ritta. Palun, siin on teile analoogne harjutus. Vastus palun kommentaariumisse. Lisamaterjalide kasutamine on lubatud.
Milline sõna ei kuulu ritta?
Jumal, Marx, Engels, Lenin.
Ühest küljest on mul hea meel, et loomade ja metslaste kogukonnaga on liitunud Marx, Engels, Lenin ja nende mõttekaaslased. Teisest küljest on loomade ja metslaste seas ka väga südamlikke olendeid, kes väärivad paremaid sõpru. On aga hämmastav, et anno 2020 oleme me oma haridusasutustes inimese vaimse minapildi küsimustes tihti Nõukogude okupatsiooniga samas punktis. Ka praegu on bioloogilised masinad paljude õppejõudude arvates arengu kõrgeim vorm. Kas selle vastu on ravi? Võib-olla. Pakuksin välja alljärgneva kiirkuuri.
Kui kohtate mõnda end bioloogiliseks masinaks määratlenud isikut, siis öelge talle: „Teil on võimalik saada tasuta kõigi mugavustega korter Toompeale või Lasnamäele. Kuhu te soovite kolida?“ Kui bioloogiline masin vastab: „Loomulikult Lasnamäele! Milline rumal küsimus! Tahan Lasnamäele! Kohe!“, siis suruge tal kätt või roomikut. Tegemist on ausa inimesega, kes lihtsalt ei usu. Tal on vabal maal see õigus täiesti olemas.
Kui aga bioloogiline masin teatab teile, et te olete peast soe ja iga normaalne inimene koliks kohe Toompeale, siis kõkutage naerda ning lootke, et teie vestluskaaslane teadvustab, et oma vastusega teatas ta teile muuhulgas, et ta ei ole ainult bioloogiline masin.
Mul on täiesti ükskõik, millistesse üleloomulikesse jõududesse usuvad või ei usu teised inimesed. Mul ei ole enam ükskõik, kui masinaks olemist loetakse otse või implitsiitselt kõrgeimaks arenguvormiks ning seda õpetatakse ka koolis. Selles suhtes surun tagajalad tugevalt vastu maad.
Minu vastulausega liituvad muide paljud kuulsad teadlased, kasvõi alkeemik Newton (viimasel ajal tõstetud ka orjapidajate kogukonna liikmeks), keda mulle tutvustati koolis kui füüsikut. Vabandage, aga Newton oli eelkõige üliinnukas alkeemik. Füüsika oli minu teada tema kõrvaltegevus. Minu jaoks on areng jõudmine edasi masinate maailmast. Ma olen sada prossa veendunud, et Newton on minuga nõus.
Mõnes punktis ei saa bioloogilised masinad oma eluviisiga enam hakkama ja jõuavad väga segastesse ja arusaamatutesse kohtadesse. Mina arvan, et kui ma ärkan homme üles ja ütlen, et ma olen Napoleon Bonaparte, siis on see väide mõneti problemaatiline, sest ma ei ole mees, korsiklane ja kuulus väejuht.
Mõned kõrgelt arenenud bioloogilised masinad väidavad aga tänapäeval tõsikindlalt, et sugu ja rahvust saab valida ning et nn. isiklik tunnetus on nendes asjades määrav. Väejuhiks peab kahjuks veel õppima, kuigi ka Eestis on olnud kõrgeid sõjaväelasi, kes vist lahingutandril hakkama ei saaks?
Kuulen juba nende vastulauset: „Napoleonil oli Waterloo ja ta lõpetas Püha Helena saarel. Pealekauba on Tartus Barclay de Tolly ausammas ja Barclay de Tolly võib teile ka üht koma teist jutustada.”
„Jah, muidugi, kindralihärra, aga Punapardil oli ka Austerlitzi päike. Mis teil siiani olnud on?“
Õnneks oleme Napoleon ja mina täpselt sama pikad, mis tähendab, et me pole kääbused. Välja arvatud juhul, kui te usute brittide libauudiseid ja sealset 19. sajandi peavoolumeediat. Ärge uskuge!
Lootel (kaasa arvatud Napoleonil, kui ta oli loode) on eraldi DNA. See tähendab, et lootel ei ole vaja mainida, et ta on keegi. Ta juba ongi keegi. Teaduslikult ja puha. Selline asi häirib bioloogilisi masinaid ning nad võitlevad halastamatult õiguse eest selliseid pisikesi masinaid tükkideks ja varuosadeks võtta ning maailmatehasesse mitte lubada.
Kui mina ütlen, et abort peaks olema karistusseadustikus kirjas kui mõrv (loomulikult teatavate eranditega, sest ka täiskasvanute tapmine on enesekaitseks ja sõjaolukorras lubatud, ning ei tohiks kunagi unustada, et ema elu on alati tähtsam kui lapse elu), siis saavad bioloogilised masinad väga kurjaks ning asuvad manustama salapäraseid ei tea kust tulnud valgustatud teadmisi, mis on olemas ainult neil.
Bioloogiliste masinate maailmas tohib muutuda vastassoost isikuks ja teisest rahvusest isikuks ilma tegelikult muutumata. Bioloogiliste masinate maailmas ei tohi alati öelda, et omaette DNA-ga isik on elav olend. Väga veidrad masinad. Kas nad on katki? Noh, putitage ja õlitage siis neid!
Piret Kivi
30.07.2020 Anno Domini