Suursaadik astus tagasi – kelle probleem?

Mihkelson arvab, et „suursaadik Tiido sõnad peaksin olema väga tõsiseks äratuskellaks“. Kes peaks ärkama? Kes magab?

Ja millised siis olid suursaadiku sõnad? Mõned tsitaadid (mis muidugi liberaalseltskonnal kahe silma vahele jäid):

“Minu maailmavaade erineb nii palju meie praeguse valitsuse maailmavaatest. Arvasin, et kui nemad tagasi ei astu, siis võib-olla on kõige parem, kui mina astun tagasi.”

“Ja see on minu probleem, kui mulle see (tänane valitsus -toim) ei meeldi ja kui ma ei taha seda esindada.”

Need on ju igati õiged, arusaadavad ja loogilised seisukohad!

Riikide valitsused vahetuvad, see on loomulik protsess kõikjal. Sageli on uus valitsus eelmisega võrreldes erineva koosseisuga, erinevate maailmavaadetega ning seetõttu ajab ka erinevat poliitikat.

Taas – see on loomulik protsess. Kuni mistahes suunalist poliitikat ellu viiv valitsus on demokraatlikult ja legitiimselt võimule saanud, seni on jabur nimetada tema poliitikat valeks, halvaks või muul moel inetuks.

Muidugi ongi opositsiooni asi alati ja igal pool valitsust maapõhja kiruda, kuid objektiivselt ei tähenda see midagi. Rollid vahetuvad ja uus opositsioon kirub uut valitsust. Ja nii ikka edasi.

Kui eelmise valitsuse poolt ametisse pandud ametnikule või diplomaadile uue valitsuse seisukohad ei meeldi, siis ei ütle see mitte vähimatki valitsuse kohta. See tähendabki just seda – talle ei meeldi. Inimlik ja igati mõistetav.

Kui tänane valitsus paneb ametisse mõne kantsleri või saadiku ning (hüpoteetiliselt) järgmiste valimistega saab valitsuse moodustada Reformierakond, siis on praktiliselt 100% kindel, et sellele kantslerile või saadikule uus valitsus ei meeldi. Ja mis siis sellest? Miski ei saaks ju olla loomulikum!

Poliitikat mittekujundavaid riiklikke ametiposte täitvad mehed-naised ju teavad, et valitsused vahetuvad, poliitikad muutuvad. Oma ametikohustuste juures professionaalseks ja lojaalseks jääv riigiametnik on sellega juba tööle asudes arvestanud ning ei lase end sellest häirida.

Kui aga siiski inimlik vastumeelsus valitsuse suhtes kaalub üles professionaalsuse, siis just nõnda aus ametnik või diplomaat teebki – astub tagasi. Palju hullem, kui ta jääks ametisse ja hakkaks salaja istuvale valitsusele vastu töötama.

Igal juhul aus ja lugupidamist vääriv samm Tiido poolt. Ja nagu ta ise ütles, oli see TEMA probleem ning kellegi soov puhuda see mistahes moel üldiseks ja suureks probleemiks – see on ebaloogiline ja hambutu.

Priit Tali, kolumnist