03.08.2020
“Värsked” migrandid Lampedusa saarel – iga sallivuslane leiab endale hoolealuse.
Paljude riikide poliitika ilmselt muutuks, kui selle võimueliit tunnetaks oma otsuste tagajärgi enda ja pere elus – see kehtib ka inimeste suhtes, kes massimigratsiooniga vastuvaidlematult ja alandlikult lepivad.
Prantsusmaa ajakirjandus kirjutas 2017. aasta parlamendivalimiste eel sellest, kuidas üks saadik sõitis kampaaniat tehes Pariisi põhjaosas linnaossa, kuhu oli kerkinud migrantide isetekkeline laager.
Mees oli hämmastunud ega saanud aru, millega tegu on – tema sõitis tavaliselt vaid pealinna jõuka linnaosa ja valitsushoonete vahel ning teadis vaid, et Prantsusmaa võtab rändekriisi pagulasi vastu, kuid ei osanud arvatagi, mis neist tegelikult saab.
Meedia õelutses tollal, et pagulased tuleks paigutada jõukatesse linnaosadesse, et ka rikkad ja ilusad näeksid reaalset elu ja otsustaks migratsiooniteema üle veidi realistlikumalt. Muidugi mõtles liberaalne ajakirjandus realismi all migrantide poputamist, kuid hetkel on jutt pigem nende tõrjumisest või vastutuse panekust neile, kes otsuseid teevad.
Eesti liberaalsed ja vasakpoolsed erakonnad on olnud väga aktiivselt sisserände poolt. Tegelikult võiks ju ka Eestis nende poliitika tulemused panna just nende toetajate ja valijate kanda.
Miks on Eesti pagulaskeskused niigi kolgasteks muutunud Vaos ja Vägevas? Rajaks need näiteks ühiskondlikesse hoonetesse keset Viimsit? Ehk mõtleks Siim ja Kaja Kallase valijad siis rohkem massimigratsiooni tagajärgedele, kui Süüria lapsed kiljuks nende uhkete majade ees ja neegrid võtaks luba küsimata õunu nende aiast.
Või siis ehitaks tehnikaülikooli tudengite ühikad Haabersti, Pirita ja Suurupi eramute naabrusesse – ehk saadaks asjadest paremini aru, kui mustanahaliste hõim grilliks otse eramajade keskel, mitte Nõmme treppide juures. Või paneks ukrainlased karantiini otse Navi külas Ivari Padari kõrvale, osa aga Jaanus Marrandi naabrusesse – las hulguvad ja selgitavad praktikas välja, kes neist ikkagi on viirusekandja.
Kui EL tahab pagulasi jällegi rändekava alusel jaotama hakata ja väga võimalik, et see tehakse vastu paljude tahtmist kohustuseks. Ka siin tuleks hakata peale panema isiklikku vastutust – kui Eesti kuus eurosaadikut seitsmest selle heaks kiidavad, siis andku ühiskonnale kohe teada, mitu peret nad enda kostile, katuse alla ja vastusele võtavad.
Itaalia Milano linnapea tegi 2016. aastal nii – ta kutsus linnavalitsuse ees pagulaste vastuvõtmise toetusmiitingu korraldajad enda kabinetti, ulatas neile paberilehed ja palus kirja panna, mitu pagulast millisel aadressil nad vastu võtavad ja millised on nende vahendid põgenike ülalpidamiseks.
Ka Eestis on palju neid sallivuslasi, kes sooviks migrante Eestisse sisse lasta ja nendegi puhul peaks rakendama kohustust võtta suurem osa kuludest, kohanemisest ja toetamisest enda kanda. Muidu on neil lihtne “salliv” olla – riik võtku nad vastu, toogu siia, hankigu elamispind, pidagu maksumaksja raha eest ülal ja leidku neile rakendust, sallivuslased aga käivad oma “lemmikloomadega” vaid siis siinset elu tutvustamas, kui neil endil aega ja viitsimist on.
Soome kunagine peaminister Juha Sipilä lubas pagulastele lahkelt oma suvekodu, kuid pärast nende tõttu toimunud tragöödiat pereringis teatas siiski, et see maja ei sobivat võõrastele – see-eest andis neile terve riigi. Tegelikus elus peaks need asjad olema nii, et kes soovib migranti Eestisse, see võtku ta igas mõttes oma vastutusele ja kostile, teised maksumaksjad nende külalislahkust kinni maksma ei pea.
Ühe toreda ja samas piinliku video sellest, kuidas migrandilembeliste rootslaste sõnad tegudest väga kardinaalselt lahku lähevad, leiab SIIT