05.08.2020
Must rusikas viitab pigem tahtmisele kogu maailm läbi peksta, mitte aga õiglust saavutada.
„Mul on äärmiselt vähe mustanahalisi tuttavaid. Sellegipoolest ei ole minus elu jooksul kordagi tekkinud isegi alateadlikku võrdlusmomenti või küsimust – kumb on parem, valge või must. See oleks umbes sama, mis arutleda, kas noor Kuu on ilusam kui vana Kuu või vastupidi.
Ma ei ole pidanud ennast sundima neutraalsusele, lihtsalt ei ole tõusnud sellist mõtet, et mistahes moel tõmmata mingeid võrdlevaid piire erinevate rasside vahele. Ka elementaarne loogika on seda meelt, et keskmine mustanahaline ei erine keskmisest valgest ei oma moraalsete ega mistahes muude omaduste poolest.
Nahavärv ise on ju tühine, väline atribuut. Selle järgi diferentseerimine on täpselt sama mõistlik kui jagada eraldi kategooriatesse nöbininad ja kotkaninad, blondid ja brünetid, laiaõlgsed ja kõhetud, tedretäpilised ja rõõsa nahaga…
Ei ole, no lihtsalt ei ole olnud mul poole sajandi jooksul mitte vähimatki põhjust sellel teemal mingeid valikuid teha või seda teemat üleüldse mingi teemana tajuda.
Ja nüüd, vanas eas, pean ma ennast teadlikult distsiplineerima, suunama ennast loogikaradadele, peaaegu mediteerima, et mitte lasta endas kerkida vastumeelsust ja vastikusetunnet, mida puhuvad üles viimase aja rassistlikud kampaaniad oma musta rassi ülimuslikkuse propagandaga.
Mõistus ütleb küll, et päris kindlasti on enamikel mustanahalistel üle maailma selle jälkuse pärast häbi ning neid ei saa selles kuidagi süüdistada. Ometi kipub emotsionaalsel tasandil pead tõstma trotslik antipaatia rassi vastu, kes nõnda räigelt ja ülbelt mind maha tampida tahab.
Me ei saa oma emotsioone kontrollida ega juhtida. Kuid saame mõistusega kontrollida oma reaktsiooni emotsioonidele. Seetõttu pingutangi pidevalt mõistust ja selgitan iseendale, et selle rõveduse taga ei ole kõik mustanahalised, isegi mitte enamus mustanahalistest, ka mitte suur osa mustanahalistest, vaid mingi grupp agressiivseid neegreid ning nendega mingitel kahtlastel motiividel kampa löönud valgete aktivistide rühmitused.
Absoluutne enamus maailma mustadest päris kindlasti ei kanna endas genotsiidiiha. Sest mida muud, kui kõige ehedamat genotsiidi kujutab endast BLM-loosung?
Kui autosalongis ütleb müüja ühe mudeli kohta, et „See sõidab“, siis on ju elementaarne järeldus, et ülejäänud ei sõida.
Kui mistahes toiduvaliku puhul on ühe roa juures silt „See on värske“, mida siis järeldate ülejäänute kohta?
Just sama kehtib ju ka BLM-slogani kohta. Kui keegi peab vajalikuks rõhutada, et ühe inimgrupi elud loevad, siis väljendab ta ühemõtteliselt oma veendumust, et ülejäänute elud ei loe. Kes peab võrdselt väärtuslikuks kõiki elusid, ei hakka iialgi agressiivselt toonitama osade elude väärtust.
Muude elude pidamine vähemväärtuslikuks on aga esimene samm teel, mis lõpeb reeglina hävituslike tegudega. Ajalugu on seda piisavalt näidanud.
Aga jah, tuleb pidevalt mõistus „soojas“ hoida ning regulaarselt endale meenutada, et need mõni tuhat märatsevat neegerrassisti ja nende valged semud ei väljenda mitmesaja miljoni tubli mustanahalise inimese tundeid ega soove.“
Priit Tali, kolumnist