11.08.2020
Kaspar Arro
Tänapäeva Eestis on neoliberaalid edukalt suutnud ühiskondliku diskursuse viia seisu, kus iga kord, kui hakkad rääkima tööseadustest, töötajate heaolust või maksusüsteemi muudatustest, teavad ka Mikk ja Mann Krabisalust, et tegemist on kui mitte lausa sotsialistinärakaga, siis vähemalt kahtlase kujuga.
Tegelikult raske ette kujutada tõelist rahvuslast, kes lähtub neoliberaalsest maksiimist “igaüks on ise oma õnne sepp”. Peeter Espak nimetab sellist suhtumist kenasti eesti keeles “südametus ja minnalaskmine”.
Loomulikult lasub igaühel meist indiviidina ja perekonnana suur vastutus omaenda elu korraldamisel ja pahatahtlike või kergemeelsete otsuste eest tuleb tagajärjed välja kanda. Kuid kohati mulle tundub, et mõnede rahvuskonservatiivide seas (puhastest reformierakonna toetajatest rääkimata!) on endiselt elus stalinliku süsteemi kurikuulus hüüdlause: “sa võid surra täna, küll ma suren homme!”
Rahvuslus tähendabki rahvuse liikmete omavahelist koostööd ja üksteise abistamist – rahvuslane peaks erinevalt reformierakondlikust individualistist aru saama ühiskonna ülesehitusest kui indiviidi vastutusest, millest kasvab välja perekonna vastutus, millest kasvab välja kogukonna vastutus (muistsel ajal kihelkond näiteks) ning ülimas astmes rahvuslik ühtehoidmine. See tähendab, et teatud piirideni peavad perekonnad ise oma elujärje eest vastutama, kuid seal kus lõpeb indiviidi ja perekonna jõudlus, tulevadki rahvuskaaslased (peamiselt riigi näol) appi.
Mõistliku tööhõive-, maksu- ja ettevõtluspoliitika üle on Reformierakond ja tema satraabid nii palju müüte suutnud tekitada, millised kahjuks mõjutavad ka paljusid rahvuskonservatiive.
Esimene ja suurim müütidest on maksustamise põhimõtte üle. Reformierakond on Eestis maha müünud mõtte, et mida rikkam on inimene, seda vähem on moraalne temalt makse nõuda. Küll võib kanda kõrget (reformierakonna ajal umbes 43% suurust) maksukoormust kanda madalapalgaline palgatööline. Maksulangetust palgatöölistele tehakse suure kära saatel, kuidas see olla “vastutustundetu” riigieelarve tasakaalu suhtes, kuid iga maksutõus rikkamale kihile saab veel suurema kära osaliseks – tegemist on ju ettevõtjatele orienteeritud riigis püha lehma veristamisega!
Kui nüüd keegi räägib õiglasema maksusüsteemi rakendamise ideest, saab ta kohe sõimatud sotsialistiks! Ometi on siin mitmeid olulisi aspekte, mida kergemeelne sõimleja kohe tähele ei panegi.
Progressiivse tulumaksu idee laidetakse neoliberaalses Eestis pikemalt mõtlemata maha, ilma isegi arutlemata, miks enamikes arenenud riikides on rohkem või vähem progressiivne maksusüsteem. Proportsionaalse tulumaksu idee taga on üks äärmuspankuri poolt kirjutatud majandusõpik, mida meie kunagine palavalt armastatud peaminister juhtus lugema. Progressiivse maksusüsteemi taga on sadakond aastat moodsaimat akadeemilist traditsiooni.
Argumente selleks, miks vähe teenijad peaksid ka vähem makse maksma on palju, selleks pole ainult halastuse idee – lubada vähemteenivatel pereisadel samuti oma perekonna eest hoolt kanda. Tegelikult on siin taga ka sügavam julgeolekualane argument, mis väidab, et vähemteenival inimesel pole režiimi muutustest ja kaosest eriti midagi kaotada, küll on aga seda paljuteenival inimesel. Sestap on Lääne ühiskondades aru saadud, et progressiivne tulumaks teenib ka ühiskonda makrostabiliseerivat efekti, hoides efektiivselt ära revolutsiooniliste meelsuste kontsentreerumise punkti, kus valitsev eliit seda enam kontrollida ei suuda (või suudab ainult totaalse politseikorra kehtestamise hinnaga).
See baknahaal, mis toimub praegu Ühendriikides on heaks näiteks, kus lõpetavad sotsiaalselt tasakaalustamata ühiskonnad.
Suurettevõtted ja suured korporatsioonid vajavad oma äri õitsemiseks mitte ainult stabiilset maksukeskkonda vaid ka stabiilset sisepoliitilist ja välispoliitilist kliimat. Olukorras, kus varanduslik lõhe rikkamal kümnendikul ja ülejäänud üheksal kümnendikul suureneb suure kiirusega, ei saa ka poliitiline stabiilsus kaua kesta. Tulevad kas revolutsioonilised liikumised, kes ähvardavad eliidi varanduse jõuga ära võtta või siis populistlikud liikumised, kes kanaliseerivad rahva suureneva meeleheite välise vaenlase otsimisse.
Seega on lääne ühiskondades tihti näha lihtsamale vaatlejale arusaamatut olukorda, kus suurkorporatsioonidki toetavad progressiivset tulumaksu, seda innukamalt kui nende keskmikest konkurendid. Sest suurkorporatsioonide edasine kasvupotentsiaal saab sõltuda stabiilsusest ühiskonnas ja rahvastiku absoluutsest rikkuse kasvust, mitte vaid varanduse ümberjagamisest tööinimeste taskust kavalamate taskusse. Õiglane maksusüsteem ja muidugi ka saadud maksutulude eesmärgipärane kasutamine tagab looduse ekspluateerimise faasist edasijõudnud ühiskonna intensiivse rikastumise jätku. Ja sellest ühisest rikkuste kasvatamisest võidavad ühtejagu nii rikkamad kui ka vaesemad kihid, sellest ei hooli vaid need, kes on oma isikliku rikastumise plaanid üles ehitanud juba eksisteeriva varanduse ümberjagamisele!
Nüüd küsib lugeja, et kas mitte progressiivne maksusüsteem ei pigista mitmekesise ja eluterve majanduse aluspõhjaks olevat väikeäri ja uute ideedega alustavaid ettevõtmisi?
Siin on tihtipeale saatan peidus detailides. Tõepoolest, kui tuua kõrge maksulävend tuluskaalal päris alla, siis hakkab lihtsalt kõrgem maksukoormus tõepoolest edasipürgiva ettevõtliku inimese motivatsiooni pitsitama. Seepärast olid suhteliselt naeruväärsed kunagised Keskerakonna ja eesti sotsiaaldemokraatide pakutud astmelise tulumaksu skeemid, kus sisuliselt olid rikkaks tembeldatud juba 1000-eurost palka teenivad tööinimesed!
Tegelikult peaks efektiivse maksu- ja majanduspoliitika aluseks olema kaitsta neid, kes jäävad turumajanduses paratamatult kaitsetusse rolli (töövõtjad, palgatöölised), aidata areneda uutel ettevõtmistel ning teiselt poolt küsida raha tagasi neilt, kes on tänu tugeva ja stabiilse riigi funktsioneerimisele oma rahavood juba käima pannud. Seega riigi eesmärk peaks moodsal ajastul olema tasakaalustada ühiskonda seal, kus tugevaid kunstlikult tugevamaks muutev turumajandus sellega ilmselgelt hakkama ei saa. Kindlasti peavad eriliselt maksustatud olema need, kellel tänane süsteem lubab tulu teenida spekulatiivse tegevuse pealt (pangad, kinnisvarahaldajad) ja teiselt poolt vajadusel kaitsma tootvaid ja uusi väärtusi loovaid ettevõtteid.
Seega, pole õige luua süsteeme, mis tekitavad ja süvendavad lihtsat vastandust ettevõtja-tööinimene, vaid tulumaksusüsteem peaks olema kohandatud siiski sissetulekute järele. Ehk siis ütleme, kui tuludelt kuni 50 000 eurot aastas makstav tulumaks oleks 25%, siis sellist tulumaksu peaks maksma võrdselt palgatöölisega ka ettevõtja, kes võtab oma äridest välja alla 50 000 eurose tulu aastas.
Kui tööinimese kaitsmine turustiihia vastu on ühiselt arusaadav nii sotsialistile kui ka tõelisele rahvuslasele, siis kindlasti tekib veelahe tüüpilise sotsialisti ja tüüpilise rahvuslase vahel seal, kus räägitakse ettevõtlusest. Kui sotsialist kipub nägema igas ettevõtjas potentsiaalset vereimejat, siis rahvuslase jaoks on kontrollitud keskkonnas teostatav äritegevus, mis ei lammuta oma tegevuse sisu (näiteks pornograafia) ega vormi (näiteks ärimudeli ehitamine elementaarsete tööhügieeni nõuete rikkumisele) tõttu rahvuslikku kehandit (ühiskonda), igati aktsepteeritud.
Enamgi veel – alustavat äri tuleks seadusandja poolt võimaluste piiril kaitsta. Progressiivne maksusüsteem on üks viisidest, mis kaitseb alustavat äri vähemalt kahel moel. Esiteks, peab algav ettevõtja oma väiksematelt tuludelt vähem maksu maksma, kui tema edasijõudnud konkurent. Teiseks vähendab progressiivne maksusüsteem oluliselt ettevõtte tööjõukulusid, mis on eriti oluline tööjõumahuka ärimudeli puhul. Tagasimaksmise aeg tuleb ettevõtja jaoks alles siis, kui tema ärid on saavutanud turul koha ja stabiilsuse, mis võimaldab ettevõttest välja võtta tulusid, mis on juba kõrgema maksumääraga kaetud.
Selliselt saame tõdeda, et progressiivne maksusüsteem toimib siin eluterve mudelina, mis vähendab ettevõtte kulusid alguses ja küsib tagasimakse ühiskonnale hetkel, mil ettevõte(ja) on võimeline seda koormust kandma.
Julgen ka väita, et inimesi takistab ettevõtet asutama rohkem suutmatus ja soovimatus läbi närida juriidikat ja bürokraatiat, mitte niivõrd hilisema kasumi pealt võetavad madalamad või kõrgemad maksud. Seega, samal ajal progressiivse tulumaksu kehtestamisega tasub riigil kaaluda regulatsioonide lõdvendamist, kergendamist ja vajaduse korral kasvõi riigi poolt doteeritud õigusabi osutamist algajatele ettevõtjatele. Need meetmed töötavad tulemuslikumalt ettevõtluskeskkonna parandamisel, kui tulumaksu alandamine miljonäridele.
Lõpetuseks tahaksin toonitada olulisi erinevusi internatsionaalse sotsialismi ja rahvusluse vahel. On selge, et tõeline rahvuslus on pigem kollektiivse iseloomuga, kui individualistlik. Tihtipeale katsuvad konservatiivid rahvusluse sildi taha maskeerudes tagaukse kaudu sisse tuua (neo)liberaalseid põhimõtteid – iga üksikisiku jagamatu vastutus, riigi minimaalne roll ühiskonna organiseerijana, madalad maksud rikastele, kõrgemad tööinimestele jne. See kõik on tegelikult rahvuslike põhimõtete – mille kohaselt rahvusliku kogukonna liikmed abistavad teineteist töödes ja tegemistes – lörtsimine.
Kuid olulised on ka erinevused rahvuslikus kollektivismis ning sotsialistlikes utoopiates. Rahvuslus põhineb muu hulgas ka traditsionalismil, tuleviku ehitamisel mineviku traditsioonidele toetudes, sellal kui sotsialistid lõhuksid võimalusel senise elukorralduse põhimõtted ja ehitaks loodusseadusi eirates uhiuut tüüpi ühiskonna. Moderne rahvuslik hoolekanne põhineb traditsioonidele, mille järele iga kogukond hoolitses ühiselt oma kogukonna vaesemate eest. Normaalsetel aegadel ja normaalses kogukonnas ei lastud kellegil takistamatult põhja minna. Kui oma talu pakilisemad tegevused olid tehtud, aidati ka naabreid ja eeldati sarnase abi saamist kogukonnalt keerulistel aegadel ka ise. Ebaõige on väita, nagu olnuks “vanad eestlased” mingid põhimõttelised individualistid, kes elasid üksiktaludes ja tegelesid vaid krati loomisega.
Rahvuslaste jaoks on võrdsus pigem võimaluste andmise võrdsus – anda igale kodanikule võimalikult võrdsed võimalused stardiks, sõltumata perekonnast kus oled sündinud. Anda kõigile võimalus panustada ühiskonnas nende võimete kohaselt. Elu jooksul teenitud rikkuste jagamine on pigem solidaarsuse näitamine teiste rahvuskaaslaste suhtes, mitte “kirvega” võrdsuse raiumine. Kui inimene peab täiskasvanuellu astuma ideaalis võimalikult puhta lehena, siis täiskavanuelus tehtud valikud peavad kandma ka tagajärgi.
Siit tulebki suurimaid erinevusi klassikalise sotsialistiga, kelle arvates peaks ühiskond igas vanuses ja igal ajal kinni taguma ka inimeste isekusest, laiskusest või hoolimatusest tehtud vead. Sotsialistid soovivad absoluutset võrdsust kõikidele sõltumata nende poolt tehtud panusest ühiskonda. Neid ei huvita tihtipeale mitte võimaluste võrdsus, vaid ühiskonnas toodetud väärtuste jagamine võrdselt. See aga on väga suur erinevus.
Seega, tõeline rahvuslane peab võitlema samal ajal kahe modernse maailma koletisega – Eestis levinud neoliberaalse kõrilõikaja mentaliteediga kui ka Lääne vasakradikaalidelt lähtuvate inimeste panust ja vastutust pisendava sotsialistliku utoopiaga.
Kui meie erakond soovib kasvada peaministriparteiks, peame me kindlasti aru saama, mida tähendab päriselt rahvuslus ja millised on olulisimad praktilised sammud ühendamaks ühiskond ja lubama välja areneda iga meie rahvuse liikme maksimaalne potentsiaal. Ajal, mil vasakparteid on töörahva mured unarusse jätnud, on rahvuslastel võimalus ise tööinimeste probleeme kuulata, aidata täna hädas olevaid perekondasid ja lasta välja tulla meie tulevaste põlvkondade kõigi laste parim potentsiaal.
Ainult sellest aru saades ja seda ka jõuliselt avalikus ruumis valijatele selgitades on võimalik seljatada täna kõikjal laiutavad neoliberaalset ideoloogiat kummardavad vastased kui ka anda vääriline vastus tõenäoliselt lähiajal Eestiski probleemiks kerkivatele vasakradikaalidele.
Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti