18.08.2020
Tõrvikurongkäik 2020 – rahvuskonservatiivsuse jõu eredaim näide.
“Eesti on valijaid ümmarguselt 900 000. Viimaste kuude küsitluste kohaselt on EKRE toetajaid umbes 17%.
Seega võib (küll pisut tinglikult) teha järelduse, et rahvuskonservatiive eelistab teistele poliitseltskondadele umbes 153 000 valimisõiguslikku eestimaalast.
Nii, see on sotsiaaluuringutele tuginev matemaatika.
Nii mõnigi opositsioonipoliitik või muidu liberaalne avalik tegelane on väljendanud mõtet, et „EKRE liikmed ja toetajad on igal juhul toredad inimesed, aga vat need helmed ja madissonid ja muud tüübid seal eesotsas rikuvad ära võimaluse suhtlemiseks ja koostööks.“
Kas on mõistlik, loogiline ja jätkusuutlik tõmmata selline joon „tavalise“ ekrelase ja erakonna juhtfiguuride vahele?
Kas peaksin arvama, et „tavaline“ sots Juhan Juurikas on igati normaalne inimene, kes ei toeta homopropagandat ega muid neosotsialistlikke ideid, mida partei ladvik propageerib?
Kas peaksin arvama, et „tavaline“ reformikas Madli Maasikas on täiesti minu moodi keskmine inimene, kes ei toeta kuulsat 500 eurolist tulumaksuvabastust vaesemate raha kantimiseks jõukamatele või muid oravate ladviku loosungeid?
Kui ma nii arvaksin, siis tekiks automaatne küsimus – miks krt Juhan ja Madli nendes parteides ikka veel on? Miks nad annavad küsitlustes oma sümpaatia ja valimistel oma hääle nendele persoonidele, kelle ideid ja ambitsioone nad ei toeta? See on ju jabur!
Ja seetõttu ma nii ei arva. Olen veendunud, et Madli toetab SDE seisukohti ja eesmärke sel lihtsal ja arusaadaval põhjusel, et need on ka tema seisukohad ja eesmärgid. Ning tema tugi kuulub ka oma partei juhtidele, kes neid seisukohti ja eesmärke välja ütlevad, promovad ning ellu viia püüavad.
Sama puudutab ka Juhanit ja oravaid.
See on täiesti mõistetav ja igati loomulik.
Kuidas oleks võimalik arvata või uskuda, et „tavaline“ ekrelane Vello Vaarikas ei salli Martinit, Jaaku, Hennu, Marti, Ruubenit ja muid EKRE „nägusid“, ei ole nõus nende väljendatud seisukohtade ega sihtidega, kuid … mingil kummalisel põhjusel püsib endiselt EKRE ridades või annab parteituna neile oma hääle?
Küll ja küll on kõigis erakondades juhtunud, et mõni tuntud või tundmatu tegelane ei ole enam nõus oma partei eesmärkide ja tegevusega ning lahkub. Kindlasti juhtub seda ka edaspidi. Igati arusaadav ja loomulik.
Aga ma kohe mitte kuidagi ei suuda kujutleda iseennast (või kedagi teist) toetamas Isamaad, kui mulle hakkab vastu see, mida räägivad Reinsalu või Seeder või Aeg või Solman jt. Miks ma peaksin seda tegema?
Igas parteis on omad avalikud näod, keda kõik tunnevad ja kes avalikult seisukohti väljendavad ja „tegusid teevad“. Kuid neil ei oleks mingil moel võimalik selliselt toimetada, kui nende „all“ ei oleks piisavat hulka „tavalisi“ parteilasi ja parteituid toetajaid, kes neile selleks voli ning jõu annavad. Selles osas on absoluutselt kõik erakonnad ühtemoodi.
Et mõne partei liidrid on karismaatilisemad ja silmatorkavamad, kui mõnes teises parteis – see on lihtsalt „tehniline detail“, mis olukorra põhimõtet ei muuda.
Seega on naiivne ja jabur arvata, et eksisteerivad Kaalep, Helmed, Põlluaas, Madisson ja veel mõned „pahad“ ning siis on kusagil 150 tuhat „head“ inimest, kes mingil müstilisel põhjusel neid „pahasid“ toetavad.
Niisiis. Selles kontekstis unustaksin mina ära kõik eelnevalt nimeliselt mainitud ekrelased, unustaksin ära kunstlikult konstrueeritud seina heade ja pahade vahel ning tõdeksin, et rahvuskonservatiivset ilmavaadet ja selle realiseerimiseks teostatavat poliitikat toetavad JA TEEVAD 153 000 valimisõiguslikku Eesti elanikku.
Mida sellest numbrist arvata ja kuidas sellesse suhtuda?
Kas 150 tuhat erinevast rahvusest ja erineva hariduse ning tööhõivega naist ja meest on palju või vähe? Kas võtame seda kui tuntavat osa elanikkonnast või peame seda marginaalseks vähemuseks?
Kui võrrelda terve rahvaarvuga, siis on vaieldamatult tegemist tillukese osaga. Kui aga kogu see punt korraga kokku tuleks, siis lauluväljak jääks kitsaks.
Kui me suhtume neisse kui vähemusse, kas peaks siis tänapäevase „moe“ kohaselt neid kohe eriliselt poputama, kaitsma, sallima ja hoidma nagu kõiki vähemusi?
Või kui suhtume neisse, kui vägagi määravasse hulka rahvast, kas peaks siis nende soovide ja arvamustega tugevasti ning demokraatlikult arvestama?
Meie meedia peaks selle enda jaoks sügavalt läbi mõtlema ja põhimõtteliselt otsustama, mida ja kuidas väärivad enam kui 150 tuhat kaasmaalast. Kas eiramist, lugupidamist, arvestamist, mõnitamist või … mida?“
Priit Tali, kolumnist