20.08.2020
Vabadussammas
Eestlaste maal lausa lööklauseks saanud ütlus “Kas sellist Eestit me tahtsimegi?” kõlab ka täna, 29 aastat peale taasiseseisvumist 20. augustil 1991, jätkuvalt häirekellana.
Jah, me oleme iseseisev Eesti Vabariik, kus kõneldakse eesti keelt ja hoitakse eesti meelt. Aga kas suurem osa sellest pole mitte näiline?
Mida me soovisime 1987-1991. aastatel väldanud Laulva revolutsiooni ajal? Suveräänsust, iseseisvust, omariiklust, migratsiooni peatamist, eestluse ausse tõstmist, oma keele ja kultuuri hoidmist, tugeva Eesti pere au sees hoidmist, omal maal peremeheks olemist.
Ja mida me oleme saanud? Kõik! Ja samas suure osa selle ka käest andnud! Paljud võivad öelda, et see oli meie endi valik, mis aga ei väära tõsiasja, et me pole enam peremehed omal maal, vaid elame paremal juhul korteriühistu reeglite järgi, peagi aga taas kauge ja kõrge võimu nõudmiste kohaselt.
Suveräänsus on juba küsitav, sest Moskva keeldude-käskude asemel on Brüsseli kohustuslikud eurodirektiivid. Omariiklus on samuti kadumas, sest üha jõulisemad on üleskutsed föderatsiooni loomiseks, mida õhutab ka Kremli ööbik Yana Toom, Putini esindaja Eesti nimel Brüsselis. Me pole omal maal peremehed, sest paljud eestlasedki eelistavad Brüsseli täiskõhuga eurosulase rolli.
Me tahtsime peatada Lasnamäed ja liidutehaste töölised, sest neid oli juba 300 000, nüüd aga veetakse neile lisaks veel kümneid tuhandeid ukrainlasi, neegreid, hindusid, bengaleid ja teisi – Nõukogude Liidu asemel oleme saanud Kolmanda maailma prügikastiks. Ja me lubame neid ise sisse – viime ellu NLKP rahvuste segamise poliitikat.
Riigi president ise kingib eestlase staatust igale soovijale, kaasahõiskajaks kõigieestlased-tühisüdamed, kahesajatajad, sotsid ja muu multikultirahvas. Mõne päeva tagused uudised rääkis projektist üha uute uss-sisserändajate lõimisest ja inglise keele staatuse tõstmisest Tallinna kesklinnas – nii palju siis keelest ja kultuurist.
Tugeva Eesti pere hääbub homoagenda ja feministide kriisetesse. Eriti hoiatav oli presidendi vägivallaennetuse tunnustus noorele eesti mehele, kes tuli auhinda vastu võtma kleidis, peab laulupidu vabaduse nõrkuseks ja Eesti peret vägivalla allikaks. Kui see pole häirekell, siis mis see on?
Eesti tegelik suveräänsus hääbub jälle, nii nagu hoiatas vabaduse kadumise eest Vahur oma poega Tambetit “Tasujas”. Kui Tambetid taas mõisnike hõlma alla poevad ja vabadus neilt võetakse, tuleb Jaanusel mõõk üles tõsta. Nagu EKRE seda teeb.
Meil on veel alles viis isamaalist laulu, mis ütlevad, et oleme eestlased ja eestlasteks jääme; et Lasnamäed (migratsioon) tuleb peatada; et me peame isamaa ilu hoidlema; et võõrastav on veel võitmata, ja et Eesti eest läheme surmani.
UU