21.08.2020
Eesti lipud.
1918. aastal loodi ja 1991. aastal taastati eestlaste rahvusriik, mida on tegelikult vaja ainult eestlastele, aga ometi tundub peopäevakõnede järgi, et eestlased ja rahvusriik on viimased, keda üldse meenutatakse.
President rääkis mittekodanike ja kolmandate riikide kodaniku võrdsusest põlisrahvaga, vene nimega noor naine kordas üle Putini arsenalist pärit sõnad apartheidist Eestis ja kleidis poisinolgist vasakliberaal sai tunnustuse ning võimaluse eestlust ja Eesti peret avalikult rünnata.
Mis ühist on kõigel sellel Eesti Vabariigi iseseisvuse loomise või taastamisega? Rääkigu neil teemadel Euroopa päeval, Tallinna “vabastamise” aastapäeval vene publiku ees või rahvusvahelisel homo-, bi- ja transfoobiavastasel päeval. Ärge tulge solkima eestlaste pidupäeva!
Eesti omariiklust on vaja ainult eestlastele – venelased elaksid hästi ära ka Venemaal, kus venelasi keegi rahvuse pärast ei kiusa, eurofiilidel oleks ülimalt hea elada föderatsioonis, kus pole vahet Hispaanial ega Eestil, ning globalistide õnnetipuks oleks maailm, mille igas paigas võib kohvri maha panna.
24. veebruar ja 20. august on peamiselt rahvusmeelsete eestlaste pidupäevad, sest mõlemal ajaloolisel päeval olid rahvusriigi loomise ja taastamise vastu nii venelaste enamik, impeeriumi(globalismi)meelsed kui ka internatsionalistid.
Riigi lõid ja hoidsid eestlased, teistel vähemustel (rannarootslased, baltisakslased) oli tegelik kodu, kuhu rasketel aegadel ära sõita. Kõigil “uus-eestlastel” on see võimalus tänagi – sõita Ukrainasse, Nigeeriasse, Bangladeshi, Indiasse, Venemaale, kui Eestis paha hakkab.
Paraku kõlab just iseseisvusega seotud tähtpäevadel kõige rohkem eesti- ja Eesti-vastaseid sõnavõtte, ja kahjuks ka sellesama riigi esiisikult.
UU