Mikk Pärnits oli “surmasööja” juba Virginia Woolfi marufeministlikus kogukonnas

2018. aasta jaanuaris vahendas Delfi lugu “Populaarses feministlikus kommuunis arutati, millal küll vanem põlvkond eest ära sureb”, ja sealgi oli “peakangelaseks” Mikk Pärnits.

Vihakommentaaride aluseks oli Nelli Kalikova Postimehes ilmunud artikkel pealkirjaga “Miks ma armastan mehi?”. Kommentaatorid jõudsid vastastikku vihkamist õhutades seisukohale, et oleks hea, kui ebasobivate vaadetega vanema põlvkonna inimesed ära sureksid.

“Sellist juttu lugedes mõtlesin küll et millal ometi see põlvkond eest ära sureb,” kirjutas üks feminist. See postitus sai 17 laiki ja ühe südamemärgi.

Mikk Pärnits kirjutas siis: “Täpselt sama. Üldse ei oleks kurb, kui juhtuks mõnel sellisel autoõnnetus ja nende asemele tuleks tööle mõni inimese moodi olend. Säästaks paljusi kannatusi ja riiklikul tasemel piinlikkust.”

Oleks nii kirjutanud mõni rahvuslane, oleks ta kohe natsiks ja ahjuajajaks tembeldatud. Kuna tegu oli aga presidendi mõttekaaslasega, tuli hoopis tunnustus. Tõsi küll, nüüd on riiklikul tasemel piinlik Pärnitsa pärast.

Kui palju aga on presidendil ja Mikk Pärnitsal endil “surmadaatumini”?

Kui kommuunis “Virginia Woolf sind ei karda!” arutleti Mikk Pärnitsa osalusel selle üle, et vanema põlvkonna inimesed võiksid eest ära surra, pakuti “surmamõistetute” eaks “üle viiekümnesed”.

Kersti Kaljulaid on sündinud 30. detsembril 1969 ja mahub seega väga hästi surmatellimuste sisse – ehk ta sellepärast noori nii väga kiidabki, et neile kasulikuna näida, muidu kannavad veel maha. Mikk Pärnits sai tunnustuse ehk avansina.

Mikk Pärnits on sündinud 1985. aastal, seega on 35-aastane. Vaat see on iga, kus peaks juba mõistus pähe tulema. Normaalsel inimesel võiks selles eas olla teismelised lapsed. See tähendab, et noorte jaoks on Pärnits juba “lubjakas”, nagu vanasti öeldi. Igal juhul poole vanem ja dinosaurus, kellega enam lapsemänge ei mängita.

Veel hullem aga on see, et Pärnitsat eraldab vaid 15 aastat poolsajandist elatud elust ja siis on ta ise noorte märklaud. Jah, siis hakkavad noored hakkajad sooneutraalid ootama, et see “kleidiga mammi” tööle tulles auto alla jääks. Ja Pärnits võib kindel olla, et see põlvkond, kes praegu koolidest peale kasvab, teeb õeluses talle iga kell ära.

Õelavõitu sarkasm on siin omal kohal, sest see tuletab noortele meelde: noorus, mis elu alguses pika ja lõpmatuna tundub, kaob ruttu, ja kord on ka tänane noor hädavaevu kõndiv vanur – see on meie kõigi saatus. Kui praegu “vanade” surma soovida, soovitakse sedasama ka tulevikus tänase surmasoovija osas.