24.08.2020
Klaverit ei saa mängida piirideta, reegliteta, “vabalt.” Tulemus pole muusika. Tulemus on lärm ja kakofoonia – muusika vastand. Pilt on illustratiivne.
“Kuulasin eile R2 saadet, kus taas hiilgas Karnau. Näis, tema põhiteemaks läbi saate oli tabude teema. Ning ta esindas seisukohta, et tabudest tuleb loobuda. Ma ei saa aga sellise vaatega nõus olla.
Miks?
Kultuuris olev tabude süsteem on tarvilik, et me ei laskuks tagasi metslusesse ja selle läbi metsikusse. Tabud on keelud, mis kaitsevad kultuuri ja inimest ennast. Tabuteemad pole mingi salalik varjamine, mahavaikimine, petmine vms. Tabud on kultuuris kultuuri ja inimese enese kaitseks väga pika aja jooksul tekkinud ja kultuuri ja inimese enese kaitseks ka kehtivad.
Kui me neid tabusid lapsikus tuhinas hoolimatult rikume ja mõttetuteks ning aegunuteks kuulutame, kui me teeme tabuteemad oma “vabadusega” tavalisteks igapäevateemadeks, lausa avalikult eksponeeritavateks, siis oleme kannatajad ise, sest meie kultuur laguneb ja laguneme meie ise koos sellega.
Olen väga vastu sellisele kultuuri ennast purustavale tabude hävitamisele lapsikul ettekäändel, et “Aga nii ju ongi!” või mida ka tabude rikkumise põhjusteks ei toodaks. Kui me hävitame kümnete või isegi sadade tuhandete aastate jooksul väljakujunenud tabude süsteemi mingi ajaliku poliitkorrektse avalikustamise tuhinas, siis pole me liikunud mitte suure sammu võrra progressi ja vabaduse, vaid matsluse, metsluse ja kokkuvõttes metsikuse suunas.
Küsimus on inimkultuuris, selle püsimises ja neis tabude-keeldude vajalikkuses meile endile, mis meie hapral kultuuril ja kultuursusel püsida ja areneda lubavad. Pole vaja mõtlematuid tabude hülgamisi – tabude tekkepõhjused ja meie vajadus nende järele on meie inimeseks olemise ja jäämise jaoks palju sügavamad, kui me pealiskaudsel pilgul oskame arvata. Tabud on kultuuri hoidjad. Kui me need hülgame, siis kaotame määratult rohkem kui me võidame.
Kultuur tähendab kõige muu hulgas ka reeglistatust – tähendab nii kohustavaid, lubavaid kui ka keelavaid norme. Tabud on keelavad normid. Et need normid on keelavad, see ei tähenda, et need normid on halvad. Need on sama vajalikud nagu on vajalikud lubavad ja kohustavad normid.
Keeldude kaotamine on täpselt sama tulemusega, kui oleks oleks lubavate ja kohustavate normide kaotamine. See oleks “elu ilma reegliteta” – idioodi unistus ja paradiis. Just idioodi – sest ma kahtlen, kas sellises “elus ilma reegliteta” saab üldse ellu jääda.
Lõhkudes mõttetult tabude süsteemi – eirates keelde – me mandume. Oleme nagu klaverimängu õppijad, kes otsustavad, et nad viskavad minema kõik õpetused ja saadavad ära kõik õpetajad… ja siis klimberdavad klaverit edaspidi just nii nagu nad tahavad – piirideta, reegliteta, “vabalt.” Tulemus pole muusika. Tulemus on lärm ja kakofoonia – muusika vastand.
Ülbe tabude eiramise soov ei too meile mitte sotsiaalset ja isiklikku arengut, vaid põhjustab allakäigu nii sotsiaalsel kui individuaalsel tasandil.
Meie uus, revolutsiooniline ajastu on suuresti tabude hülgamise ajastu. Paraku on see materiaalse, intellektuaalse ja vaimse allakäigu tee. See rajaneb idioodi unistusel, et päike tõuseb solgiämbrist, milleks tabude hülgamise läbi ühiskond muudetakse.”