Niipea kui nõukogude aja pärand kõneks tuleb, on seda kaitsvad sotsid tagajalgadel

Pole vist vaja imestada, kui nõukaaja kolearhitektuuri lammutamise vastu astuvad kõigepealt välja sotsiaaldemokraadid – see on ju osake nende identiteedist.

Riigikogu ja Tallinna volikogu sotsiaaldemokraadist liige Jaak Juske leiab, et lammutamise asemel peaks hoidma muuhulgas hoidma ka nõukogudeaegset ehitus- ja kultuuripärandit.

“Linnahall väärib oma aja unikaalse esindushoonena kindlasti korda tegemist. See oli 40 aasta eest ainus koht, kus kesklinnas muidu suletud mereranda pääses. Kontserdisaali kordategemist on juba aastaid lubatud, kuid siiani on see haldussuutmatuse taha jäänud,” ütles Juske.

Kas see, et linnahalli juures kunagi mereranda pääses, on piisav argument, et seda kolossi elustama hakata?Esindushoonena pole tal enam mingit väärtust, sest kogu ümbruskond ehitatakse üles kaasaegsema arhitektuuri kontekstis.

“Eri osadest koosneva Maarjamäe memoriaali väärtus seisneb aga tervikus. Kujunenud on ainulaadne Eesti 20. sajandi mäluväli. Koht, kus mõelda eestlaste saatuse ja valikute üle okupatsioonide ajal,” lisas Juske.

Mäluväli kellele? Kes läheks selle laguneva ja rahvasuus “falloseks” ristitud väljaulatuva osaga memoriaali juurde eestlaste saatuse üle mõtisklema? Mis terviklikkus on memoriaali ja kaldal asuva eraldi osa vahel?

Jaak Juske teadmisi arhitektuuri ja ajaloo osas tasub tunnustada, aga praegusel hetkel räägib temas küll sots, kes ei taha nõukaajal sabast lahti lasta.

Ühelt poolt kommunismiohvritemälestusmemoriaali ja teiselt poolt nõukogude ajalugu esindava Maarjamäe memoriaali kõrvutiseismisest head nahka ei tule, mõlema valu ja sõnum on teineteisele vastukäivad. Sotside kavast rõhuda ohvritele, jättes kõrvale ideoloogiad, ei tule midagi head.

Eesti saaks märgatavalt ilusamaks kui kaoks kogu sotsialistlik kolearhitektuur alates mahajäetud lautadest ja lõpetades stalinistliku pompöössusega Maarjamäel. Sotsidele aga on see osake identiteedist, sellest ka vastuseis.