24.08.2020
George Soros on kahtlemata väga tark ja liberaalide ning vasakpoolsete seas suure autoriteediga mees, kuid kui teda mõnes loos tsiteerida, siis vaevalt see artikli objektiivsemaks teeb.
Objektiivse loo aluseks on viited allikatele, aga seegi nõuab omaette ettevaatlikust, eriti aga allikate tausta tundmist. Lihtinimesele avaldavad tuntud nimed nii suurt mõju, et vajalik ülekontrollimine jäetakse sageli ära.
Eestis on üks lugude kirjutaja, Ahto Lobjakas, kellele meeldib oma lugudesse ohtralt klassikute tsitaate ja tuntud inimeste arvamusavaldusi põimida, näitamaks: nemad mõtlevad minuga ühtemoodi.
ERR-i arvamusrubriigis on olnud lugusid, milles on 10-15 viidet allikatele. Sellisel puhul tekib küsimus, et kus on autori enda arvamus, kui ta teistele nii palju sõna annab.
Tegelikult on väga hea, et kinnitavad allikad olemas on, sest see teeb loo rohkem usutavaks. Probleem aga on selles, kas lugeja tunneb nende tausta, kelle nimi on loosse kaasatud.
Hea näide on Edward Lucas, tuntud ajakirjanik ja kolumnist, kelle sõnu sageli tsiteeritakse. Lugedes tema kolumne, leiab paraku väga palju vasakpoolseid seisukohti, mis vähemalt konservatiivi jaoks teda autoriteediks ei tee. Kuigi Lucasel on ka häid mõtteid.
Lääne ühiskond on täis liberaalseid ja vasakpoolseid professoreid, teadlasi, poliitikuid, majandusinimesi, ühiskonnategelasi ja teisigi, kellel on kraad, kuid samas võivad nende allikatena esitletavad tööd peegeldada ideolooogilist piiratust või olla ainult ühte ühiskonnamudelit kiitvad.
Tänased Lääne hallhabemed on paljuski pärit 1960.-1970. aastate hipiliikumise tudengite ja marksistlike ülikoolide kasvandike seast ja nende teadustöödel võib olla selge ideoloogiline suunitlus, kui nad räägivad ühiskondlikest protsessidest. Ega sealne teaduski patuta ole, kui on juba uuringuid, mille järgi pole rasse olemas, homoseksuaalsus on normaalsus ja paljud mõistusega hoomatavad asjad olevat vaid sotsiaalne konstruktsioon meie peades.
See, kui John Smith on lõpetanud mitu Lääne ülikooli majanduse alal, ei tee teda veel autoriteediks, kui mees on kinnistunud mingi vasakpoolse majandusmudeli ainuõigsuse külge ja propageerib seda, sealhulgas ka tudengitele. Inimesed on nõrkustega, ideoloogiatest sõltuvalt võidakse ka kõrgkoolis õpetades panna pearõhk oma eelistustele.
Poliitikas kasutatakse ideoloogiliselt laetud “autoriteete” sageli – hea näide on taas Johannes Tralla, kes “Välisilmas” pani Itaalia majandusest rääkima majandusteadlase, kes oli Lega osalusega valitsuse vastu juba enne nende ametisse valimist.
On selge, et kui jutt on omariikluse arengutest, siis kasutades Tartu Ülikooli professor Marju Lauristini või psühholoogist prorektori Aune Valki rahvusvaenulikke seisukohti allikatena, ei lisa see loole usutavust, vaid muudab selle veelgi kaheldavamaks.
Piret Kivi kirjutab oma keskaega kaitsvas loos, et neomarksistliku ajaloolase kirjutatud raamat ei ole tõend (“Tartu Ülikoolis on võimalik ka „õppida“, et keskajal olid kõik räpased, kurjad inkvisiitorid külvasid õudu, timukakirves välkus, rattal röökisid inimesed ning seksuaalelu oli masendav ja kurguni kinni nööbitud”), mis maksab ka muude alade kohta.
Nii et kui leiate loo alt ohtralt viiteid, siis uurige ennekõike nende autorit, et kas ta on ikka tõsiteadlane või pigem ideoloog, ja millist koolkonda ta esindab. Kahjuks tuleb iga viite puhul tavaliselt väga palju materjali läbi töötada, sageli inglise keeles, kaugele jäävad võimalikud oponeerivad artiklid, ja pimesi viidet uskudes võib petta saada.
Viited on omal kohal teadustööde puhul, kui poliitika ja ideoloogia kõrvale jäävad. Kui keegi aga tõestab oma õigust poliitilises küsimuses, tuleb ka allikaviitega ettevaatlik olla.