28.08.2020
Kersti Kaljulaid teatas Riigikogus, et sõna on vaba, kuid tema jüngrid vangistasid selle.
Lugedes kaitsvaid kommentaare hiljutiste sündmuste kohta, tabasin end mõttelt, et lojaalseid loosungeid õhkavad kodanikud ei ole ehk asjade tegeliku olemusega kursis või määgivad alandlikult kaasa nagu seda tehti stagna-ajal, kui kõiki partei sõnavõtte saatsid mitmeid minuteid kestvad kiiduavaldused, sest keegi ei julgenud esimesena plaksutamist lõpetada.
Minu tagasihoidlik vaatlus: presidendist on saanud staar-suunamudija. Liigub, loob ja lehvitab taskulambiga.
Putin armastab samuti endast meediasse paisata seda, kuidas hanedega lendab, hokit mängib, amuuri tiigritega judot praktiseerib. Või multitalent Evelin Ilves, kes ühes nädalas suudab nii arstiametit vahelduva eduga õppida, leiba küpsetada, ajakirjanik olla, restot pidada, rulluiskudel sõites viiulit mängida ning talisupeldes aktifotodeks poseerida.
Iga päev on KK veisspuki lehel instagrammilikud fotod tema tegevustest: à la täna helistasin ja tervitasin kalureid, täna käisin kolhoosis kaemas, kuidas maisitõlvikud küpsevad. Nüüd purjetan Antarktikasse pingviinidele Eeee-esti e-dulugu tutvustama.
Pisut ajalugu, kuidas me nii tegusa tegelase endale saime. KK oli Avatud Eesti Fondi Koosmeele preemia 2014 laureaat, kelle “alati asjatundlikud Euroopa-alased analüüsid ja seisukohavõtud on aidanud Eesti inimestele Euroopa Liidu toimimist selgitada ja lahti mõtestada”. 1997. aastal loodud Koosmeele auhinnaga avaldas Avatud Eesti Fond iga aasta aprillis oma sünnipäeva puhul lugupidamist ettevõtmistele ja inimestele, kes on aidanud kaasa “avatud ühiskonna kujunemisele”.
Nagu teada, on Avatud Eesti Fond loodud 1990. aasta 19. aprillil filantroop George Sorose rahalisel toel. AEF kirjeldab oma põhimõtet nende koduleheküljel nii: “Avatud Eesti Fond julgustab ja toetab arenguid Eesti ühiskonnas, mis teevad meid avatuks maailmas, kuid mis me kõigi silme on all muutumas üha keerulisemaks ja etteennustamatumaks. Hirme võib vahel mõista, aga hirm on halb teejuht. Avatud Eesti Fond tahab teadlikult suunata ühiskondlikku arutelu avatuse ja sallivuse poole.”
Sestap ei peaks Roosiaias toimunud palagan olema kellegile kainelt mõtlevale kodanikule eriline üllatus. Tegemist oli lihtsalt sallivuse suurpeoga.
KK CV illustreerib samuti, kuidas ta karjäär on seotud palju muuga, kui “iganenud rukkilillepuruse natsionalismiga”, mida ta küll hoolsalt lavastada püüab, kandes rahvariideid nagu keiser oma uusi rõivaid. Aastatel 1994–1997 töötas ta mitmes andmesideettevõtetes müügi ja turunduse alal.
Aastal 1997 asus ta tööle Hoiupangas investeerimispanganduse valdkonnas, kus töötas kuni aastani 1999, mil Hoiupank liideti Hansapangaga. Aastatel 1999–2002 oli ta peaminister Mart Laari majandusnõunik. 2004. aastani, mil Eestist sai Euroopa Liidu liikmesriik ja Kaljulaid määrati Eesti esindajaks Euroopa Kontrollikojas. Ta oli selles ametis kuni aastani 2016.
Pärast seda, kui 2016. aasta Eesti presidendivalimistel jäi president nii Riigikogus kui ka valimiskogus valimata, tegi Riigikogu vanematekogu Kaljulaidile 27. septembril 2016 ettepaneku kandideerida Eesti presidendiks, mille Kaljulaid vastu võttis. 90 Riigikogu liiget seadis ta 30. septembril 2016 Riigikogus presidendikandidaadiks ja 3. oktoobril 2016 valiti (loe: kinnitati kõrgemalt poolt tulnud direktiivi põhjal) Kaljulaid Riigikogu presidendivalimiste esimeses voorus Eesti Vabariigi presidendiks.
Igasuguste Jõulutunnelite valguses on hea meenutada, et vastavalt Euroopa seadustele on Euroopa Kontrollikoja liikmetel õigus pärast ametist lahkumist saada kuni kolm aastat üleminekuhüvitist. Kersti Kaljulaid töötas Euroopa Kontrollikojas pisut üle 12 aasta, sestap sai ta seetõttu 60 protsendi ulatuses hüvitist. Kuna Kaljulaidi kuupalk Kontrollikojas oli ligikaudu 20 000 eurot, teeb see hüvitise suuruseks umbes 12 000 eurot kuus, mis lisandub 5200-eurosele presidendipalgale.
Praegu enam ta enam seda hüvitist ei saa, küll on aga tõusnud kuupalk. Kapitalistina pole mul midagi kõrge palga vastu ega arvagi, et president peaks teenima sandikopikaid. Küll aga paneb mõtlema maksumaksjate raha laristamine tema arvukate välisturneede peale, millest majanduslikku ega poliitilist kasu Eestile ei ole. Liigitada need lihtsalt “Eesti tuntuse tõstmiseks maailmas” ja muu selline abtraktne kontseptsioon on lihtsalt sisutühi instagrammitamine, nagu kuningad ja kuningannad, kes käivad linti läbi lõikamas ja pööblile lehvitamas, kes nende luksusliku elustiili maksavad kinni oma maksudega ning kellele sisendatakse söögi alla ja kartulikoorte peale, et raha ei tee õnnelikuks.
Õõnsatest loosungitest rääkides – “sõna on vaba”. Dressipluusil.
Esiteks – dressipluus juba iseenesest ei ole kooskõlas riigikogu ega ühegi avaliku ruumi poliitkoja etiketiga arenenud maades, pigem seenelise või Lasnagorski gopniku garderoob. Teiseks – sõna on vaba ainult globalistide eesmärke edasiviijate jaoks, täpselt nagu George Orwell´i “Loomade Farmis” kus “kõik on võrdsed, mõned võrdsemad kui teised”.
Hiljutist Roosiaia tsirkust ehk Hullumaja Vabade Uste Päeva ma pikemalt kirjeldama ei hakka, sellest on juba niigi palju kirjutatud. Mainin vaid, et järgenenud kommunismi ja natsismi ohvrite mälestuspäeval Maarjamäel kandis Kersti ROOSAT KLEITI, andes sellega kindla signaali, kelle poolt ta sümpaatia on. Poliitikute riietus ei ole kunagi juhuslik.
Artiklis toodud faktide põhjal pakun nüüd nuputamist nutikatele – kelle huve teenib KK?
Ave Maria Blithe
