Ats Miller: elust postapokalüptilises maailmas

„Mis mehhanism see on, mis sunnib muidu üsna ajutegevusega olendeid ühel hetkel lemmingutena järve sammuma? Mis paneb näiteks koolidirektoreid käituma nagu hüsteerilisi vanapiigasid, kes seelikuid vastu rinda surudes laua peal kepseldes kiljuvad, kui hiirekest näevad?

Jah, on epideemia. Jah, mõned inimesed surevad sellesse. Väga väike osa, muide, üldisest suremusest – nii et mis siis? Ja ometi plõksivad nõrgukesed „vastutustundest”…

Teate seda vana mängu, et lugege mistahes pealkirja lehes ja lisage mõttes „… voodis” – hulga lõbusam. Või kirjutage iga pealkirja ette „Harry Potter ja…”

Tõstab tuju, asetab asjad õigemasse konteksti ja kuigi see on seda aega mäletavate inimeste suhtes üsna jõhker, ehk õpetabki noorematele midagi, kui mõttes asendada „Covid-19” (või „koroonaviirus”) „kodanliku natsionalismiga”.

Ja tõepoolest, liigagi sarnane on olukord tollase mõistusvastase, inimsust mõnitav jaburusega, mida paljud ju samuti uskusid. Ja paljud jooksid omakasust kaasa. Ja enamik pidi oma suu lihtsalt kinni hoidma, sest tagajärjed…

Kas tuleb koroonaviiruse teine laine?

Muidugi tuleb! Möödapääsmatult.

Või tuleb midagi muud, mille ümber tantsu lüüa. Küllalt tõenäoliselt põeme me kõik varem või hiljem koroona või mõne selle muteerunud tüve läbi. Nii on olnud ajaloo algusest peale, küsimus on vaid selles, kui suurt lõivu me maksame. Võib-olla on asi minus, aga ma justkui ei märganud, et tänavatel oleksid käinud hommikuti kärud ja hõigatud: „Tooge oma surnud välja!” – nii et kas natuke piinlik ei ole „hirmsatest kannatustest” rääkida?

Hästi, rakendame natuke loogikat. Meie siin istume karantiinis, mõtleme välja aina uusi viise, kuidas elu põrgu ettevalmistuseks muuta, ja nõretame raevust kõigi vastu, kes kahtlevad Pühas Koroonasõjas. Suures osas Aafrikast ja Aasiast on absoluutselt mõeldamatu sellist karantiini korraldada – no mõelge korrakski nende ülerahvastatud slummidele. Kui covid-19 oleks päriselt nii käitunud, nagu kevadised kõige süngemad ennustused näitasid, oleks Aafrika praegu enam-vähem inimtühi – ja kui otsida, siis ongi internet täis katseid ära arvata, miks nad ometi elus on…

Nii et millal julgeme tunnistada, et sai tsirkust tehtud, aitab? Tegu on vaid uut tüüpi – jah, ohtlikuma ja kergemini leviva – gripiga. Jah, covid-19 on reaalsus ja tegu on osale nõrgema tervisega inimestele surmava haigusega. Jah, tagajärjed on rasked, kui see täiega tabab vanadest, põduratest ja igasugustest ainult meditsiini varal elus püsijatest küllastunud dekadentlikke lääne ühiskondi.

Aga veelkord, kas me hakkamegi nüüd iga uue nimega gripi puhul terve riigiga Musta Surma LARP-i korraldama? (LARP – Live Action Role Play; korralikku eestikeelset vastet ei ole, aga üldiselt see seltskond, kes nädalavahetustel veidrates kostüümides metsas jookseb ja üksteist vahtplastist mõõkadega taob.)

Ja mis siis saab, kui tuleb päriselt ohtlik haigus, mitte ainult Twitteris üleshaibitud viirastus?

Tegelikult on see toimuva ainus tõeliselt positiivne aspekt – me oleme läbi viinud õppused, kuidas pandeemia korral käituda.

Ainult et mida hakkavad peale paljude väikefirmade juhid ja töötajad, kelle käive on langenud 50 – 70% ja kes loevad uudistest hambaid kiristades, kuidas riiklike toetuste pärast kemplevad suurettevõtted, kes, muide, lasid külmalt lahti kõik töötajad, kellest oli vaja lahti saada?

Mida positiivset me õppisime eelmisest kõhulikäimisest, masust? Kultuuriinimesena tuleb esimeseks pähe, et näiteks enamik kirjandusega seotud rahastust, alates raamatukogude raamatuosturahadest ja lõpetades kirjanike stipendiumitega, ei ole siiani tõusnud masueelsele tasemele.

Ju siis pole vaja…

Ehk on hea võimalus sigatseda ja oma muidu mitte läbi minevad käkkikeeramised ära teha – koroona ju. Igavene jama, et elu võtab ära kõik need ideed, mida varem oleks saanud puhta ulmena serveerida (kartmata, et keegi solvub):

Näiteks, et kuidas arstid numbreid võltsisid, et pääseda igasugusest reaalsest kontrollist ja lisaks külvatud paanikaga tõttu antud lisarahadele kirjutada vaikselt korstnasse kõik varasemad „mittesihipärased” kulutused; ja kui see puudutab peamiselt „suuri tegijaid”, siis lihtsad arstid lüpsavad patsiente sellega, et kuulutasid kitlid ühekordseteks ja tõstsid visiiditasu kaheksakordseks…

Või kuidas kõik need, kes vahepeal hakkasid kiiruga maske tootma, ostavad nüüd ära ajakirjanikke, et need kirjutaks midagi sellist, et lõpuks ometi maskikandmine kohustuslikuks muudetaks…

Või näiteks, kuidas jaekaupmehed hõõruvad käsi, sest piirid on kinni ja nad saavad müüa mistahes prahti mistahes hinnaga, suurematel tuleb vaid omavahel kokku leppida, kuidas kohalikke tootjaid veel hullemini pigistada…

Ja et, kuidas pangad hõõruvad käsi, sest mis tähendab, et hilined laenumaksetega koroonapiirangute tõttu? Ei, lepingus pole sellest sõnagi, see ei lähe vääramatu jõu alla, nii et koli korterist-majast välja, anna auto ära ja su firma on nüüd ka meie oma… Ja mis tähendab, et riik andis pankadele raha just sellisteks puhkudeks? Ei, vaadake, see on teisiti vormistatud, juriidiliselt on kõik korrektne…

Lühidalt, me oleme elanud pool aastat õiguslikus ja moraalses vaakumis, kus kõik kokkulepped kehtivad ainult niipalju, kui sul on jõudu neid jõustada, ja kus julgelt kaks kolmandikku rakendatud meetmetest olid umbes samaväärsed vihmaloitsudega. Me oleme taas edukalt loonud maailma, kus väike osa sai kasu suurema arvelt. Kusjuures see väike osa ei ole mitte see, kes meie riiki, rahvust ja kultuuri edasi kannab.

Meil on viimane aeg normaalsusesse tagasi pöörduda ja julgeda endale hinne anda.

Saagem aru – koroonaepideemia on reaalsus ja teatud distants ja elementaarne hügieen ei tule kindlasti mitte kahjuks. Ent poole aastaga võiks paanikast üle saada ja iga meetmega vähemalt üritada kaaluda, kas see päriselt ka midagi teeb peale inimeste kiusamise ja täiendavate kulude.

Ja näiteks koolidirektoritele, kes ei julge kooliga alustada, tuleks lihtsalt öelda, et sa ei saa vähegi keerulisemas olukorras hakkama, sa ei sobi oma ametipostile.“

Ats Miller, kirjanik ja kolumnist