Kas sellisesse Läände me tahtsimegi?

Küsimuse, et kas sellist Eestit me tahtsimegi, oleme endile juba ammu esitanud (ja vastusedki andnud), kuid märgatavalt vähesemad on küsinud – kas sellist Läänt (Euroopa Liitu) me tahtsimegi?

Läände tagasiintegreerumisest ootasid eestlased ilmselt turvalisust (ennekõike Venemaa agressiivsuse eest), jõukust ja rahulikku elu. Kas me oleme selle saanud? Kas Lääs on see, millisena me teda “raudse eesriide” tagant läbi roosade prillide nägime?

Jõukamaks oleme me saanud, aga edaspidine on juba kahtlane – suure hurraaga algatatud kliima päästmise meetmed näitasid mullu, et selle hüsteeria mõjul ollakse valmis lammutama majandused, mis tähendab ka jõukuse kadumist ning püksirihma pingutamist. Maa nimel küll, aga ikkagi.

Juba üle-eelmisel aastal ühes arenenumas riigis ehk Prantsusmaal alanud “kollaste vestide” protestid näitasid meile, et Läänes toimuvad endiselt sotsiaalsed plahvatused, ja kui asi käest läheb, ollakse valmis neid ka jõuga taltsutama. Külm dušš aga oli meile kõigile (kes seda muidugi märkasid) Kataloonia iseseisvusliikumise jõuline ja vägivaldne mahasurumine, mille EL vaikselt heaks kiitis, kuid mis meenutas ikkagi sündmusi NSV Liidu lõpuaastatel.

NSV Liiduga on paralleelid olemas ka EL-il – nagu me märkame, surub ebademokraatlikult paika pandud Brüsseli keskvõim isemeelsetele liikmesriikidele “keelan, käsen, poon ja lasen”- meetodil peale kohustusi, kasutades seejuures nii piitsa kui präänikut.

Üks suurimaid pettumusi Läänes on see, kuidas siin seadustest lugu ei peeta. Rändekriisi ajal ja praegugi ronivad migrandid üle tarade (Ceuta ja Melilla, ka Ungari piiripunktid), sõidavad üle Vahemere, saavad abi inimkaubitsejatega koostööd tegevatelt vabaühendustelt, maabudes kaovad sageli kõigi nelja tuule poole, põrutavad läbi terve Euroopa ja teevad uue paadirände üle La Manche` – ja Euroopa ei pea sellist massilist seaduste rikkumist ebaloomulikuks, vaid hoopis ergutab ebaseaduslikku rännet.

Lisaks sellele ronivad paljud migrandid sihtriikide sotsiaalsüsteemi kaela, olesklevad, sooritavad kuritegusid, põlgavad kohalikke traditsioone ja kombeid, ei üritagi integreeruda ja toovad omad probleemid Euroopasse kaasa – taas ei püüagi keegi neid efektiivsel kombel korrale kutsuda ja neid pigem kaitstakse kõige selle juures humanismi sildi all.

Sel suvel saime taas näha üht Lääne pahupoolt – kurjategijast tehti kangelane. George Floyd ei olnud isegi mitte Saulusest Pauluseks saanud, uimasteid täis agressiivne kaabakas suruti maha ja tarvitati ülemäärast jõudu, kuid ikkagi tõusis rasedat naist kõhtu sihtinud kurjategija tuhandete iidoliks.

Mis see siis nüüd oli – kas mustanahalised ja nende vihased vasakliberaalidest valged sõbrad on ise kuritegeliku mõttelaadiga või siis ei leitud vähem eemaletõukavamat iidolit? Igal juhul vaatab kogu Lääs taas mööda “kangelase” tegelikust taustast ning on osaline kurjategijate heroiseerimisel. Sealne ühiskond lausa põlvitab uimastisõltlase ees.

Järgmiseks momendiks on rahutused – USA linnad põlevad, Lääne-Euroopas toimuvad kokkupõrked ja taas ei häiri see seadusetus kedagi, vaid seda peetakse pigem “õilsa asja” nimel lubatavaks. Ameerika demokraadid lausa innustavad enda kontrollitavate linnade anarhiat. See ei ole küll Lääs, kuhu me tahtsime pääseda – sama toimus NSVL Liidu loomise aegu Venemaal Oktoobrirevolutsiooni nime all.

On uskumatu, et Lääs lausa soosib marksistlikku liikumist BLM, aga tegelikult see polegi imelik – Euroopa Komisjoni eelmine president Jean-Claude Juncker käis Trieris Karl Marxi 200. sünniaastapäeval tema auks püstitatud ja Hiinas valminud ausammast avamas. Samas tasub üle korrata, et “kollaste vestide” ja kataloonlaste rahutused suruti jõuga maha, mida Portlandis, Seattles, Chicagos ja mujal kuidagi teha ei taheta.

Pole olemas sellist asja nagu rahumeelsed meeleavaldused, ja kui ongi, siis harva. Ülesköetud protestijad lähevad oma jõudu tunnetades ruttu väge täis ja hakkavad korrakaitsjatega tüli norima,sest nood takistavad nende edasiliikumist ja veel rohkema saavutamist. Eriti pole rahumeelsust oodata mustanahalistelt viha täis protestijatelt ega prohvet Muhamedi pilapiltide pärast marus moslemitelt.

Kogu eelnev jutt näitab, et Lääs ei tähenda enam rahu, jõukust ja turvalisust, vaid pigem rahutusi, revolutsioone, kliimahüsteeriat, rahvasterännet, demokraatia asendamist totalitaarsemate režiimidega, suude sulgemist (vihakõneseadused), globalistlikku maailmakorra poole pürgimist (EL-i föderaliseerimine) ja rahvusriikide lõppu.

Kui me meenutame oma pürgimusi aastatel 1988-1991, siis ega me Läänest midagi peale kadumahakkavate jõukuse ja näilise vabaduse saanudki. Seega pole enam raske vastata ka küsimusele: kas sellist Läänt (Euroopa Liitu) me tahtsimegi?