09.09.2020
Kuidas ka ei vaataks, Jürgen Ligi on neid pesulõkse käes hoidnud. Pilt on illustratiivne.
„Jälgides Eestis toimunud rahapesu-skandaali uudiseid, ei saa lahti muljest, et Jürgen Ligi isiklikult ja ka tema partei on mingil põhjusel huvitatud nende tehingute unustamisest ehk täpsemalt sellest, et praegune valitsus asja üksikasjaliselt ei uuriks. Nähtust võiks seletada sellega, et Reformierakond on praegu opositsioonis ja opositsioonipartei vajab teemat võimul oleva valitsuse poliitikale vastandumiseks. Ainult, kas see ikka on ainus põhjus?
Praeguseks tuvastatud andmete kohaselt leidis tänini suurim Euroopa rahapesu-afäär aset Eestis Vabariigis aastatel 2007-2014 siin tegutsenud Põhjamaade pankade haruüksustes. Pangad on loomulikult sõltumatud firmad, aga kui nende tütarharud asuvad välisriigi pinnal, siis kehtib nende suhtes seal rahvusvaheline õigus, mille järgimist peab jälgima asukohamaa.
Aastatel 2005 kuni 2016 juhtis Eesti valitsust Reformierakond, mille rahandusministri ametis töötas Jürgen Ligi, seda alates juunist 2009 kuni oktoobrini 2014. Ta asus sellele kohale kui Ivari Padari järglane, kes oli Ansipi teise valitsuse rahandusministrina tegutsenud aastatel 2007-2009.
Rahvusvaheliste finantstehingute seaduslikkuse riiklik järelvalve on Eesti Vabariigis usaldatud Eesti Pangas asuvale autonoomse pädevuse ja tegevusloaga Finantsinspektsioonile (FI). Selle juhatuse kohustuste hulka kuulub iga-aastase aruande koostamine ja Finantsinspektsiooni nõukogule kinnitamiseks esitamine.
FI nõukogu esimeheks on Eestis rahandusminister ja selles ametis kirjutas Jürgen Ligi alates 2009. aastast alla Finantsinspektsiooni aasta-aruannetele. FI aastaraamatus kirjeldatakse nõukogu tegevust järgmiselt “(nõukogu pidas)… eriti oluliseks finantssektori stabiilsuse tagamist ja hoiustajate huvide kaitsmist nii igapäevase järelevalvelise tegevuse tugevdamise kui ka teiste riikide järelevalveasutustega koostöö tihendamise.” Aruannetes ei viidata poole sõnagagi rahapesule.
Tuletagem meelde ka seda, et Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Raul Malmstein kinnitas 2009. aastal, kui temalt küsiti rahapesu kohta Eesti pankades: “Eesti pangad ja krediidiasutused ei tegele rahapesuga./…./ Aeg-ajalt erinevad Vene institutsioonid rõhutavad, et Venemaa lähiriikides on probleeme rahapesu tõkestamisega, aga need on harilikult üldsõnalised avaldused, millesse ei peaks ülitõsiselt suhtuma.”
FI Aastaraamatus 2011 on lugeda, et tol aastal tegutseti rahapesu tõkestamisega aktiivsemalt ja oli ka “mitmepoolseid kohtumisi Skandinaavia ja Baltimaade järelvalvete esindajate vahel.” Kõrgendatud aktiivsuse ajendasid muudatused Euroopa finantsjärelevalve süsteemis, mis jõustusid 2010. aastal. Nagu me nüüd teame, toimus Danske panga Tallinna filiaalis sellal rahapesu juba neljandat aastat järjest, millest Aastaraamat vaikib.
FI Aastaraamatust 2013 saame teada, et rohkem on hakatud tähelepanu pöörama “finantsteenuseid osutavate isikute tegevuses kohaldatavate hoolsusmeetmete rakendamise kontrollimisele ja finantsturul tegevuslubasid taotlevate isikute hindamisele”. Tol aastal kuulus Eesti ka pangandusjärelevalve kolleegiumi, mille koosseisus olid Swedbank ja Danske ja “samuti toimus mitmeid kohtumisi Skandinaavia ja Baltimaade järelevalvete esindajate vahel.”
Järgmise aasta (2014) FI Aastaraamatust saame teada, et “Koostöös teiste Eesti pädevate asutustega valmis rahapesu ja terrorismi rahastamisega seotud ohtude kohta hinnang, mis esitati rahapesu tõkestamise alasele valitsuskomisjonile kinnitamiseks. Riiklik ohuhinnang koostati Maailmapanga metoodika alusel. Ohuhinnangu kokkuvõtte kohaselt on Eesti krediidi- ja finantseerimisasutuste valmisolek rahapesu tõkestamise standardite ja hooldusmeetmete järgimiseks kõrge. Samuti leiti, et rakendatavad järelevalve- ja kontrollisüsteemid on efektiivsed.”
Tolle aasta oktoobri lõpul astus rahandusminister Jürgen Ligi tagasi pärast seda, kui oli Facebookis tehtud kommentaari tagajärjel puhkenud skandaali keskmesse sattunud. Tema asemel võttis rahandusministri portfelli üle Ligi parteikaaslane Maris Lauri.
Kuigi FI aastaraamatute kohaselt kontrolliti Eesti riigis rahapesu valvsalt ja kohtuti selle raames ka Skandinaavia ja Baltimaade vastavate järelevalveorganite esindajatega, kuidas ikkagi suutis “vilepuhuja” Howard Wilkinson (töötas 7 aastat Danske panga Tallinna filiaali rahaturgude üksuse juhina) meie finantsliidrite rahulolu 2013. aastal nii armutult põrmustada?
Ehk – kuidas saab võimalik olla, et meie rahapesu järelvalveorganitel polnud rahapesust aimugi ja nad said kinnitada, et Eestis oli selles vallas kõik laitmatult korras ning efektiivne? Wilkinson koos oma perega elas neil aastail Eestis. Me kõik teame, kuidas seltskondlik elu Tallinnas toimub ja toimib. Kas tõesti ei tulnud ühelgi koosviibimisel kunagi kõne alla Danske panga kahtlased tehingud Tallinnas? Oleks nagu raske uskuda.
Arvestades sellega, et tegemist oli erakordselt suurte summadega, siis oli vaja tehingutesse kaasata selliseid suuri panku nagu J.P. Morgan, Bank of America või Deutsche Bank USAs. 2011. aastal, pärast 9/11 terrorirünnakut USAs vastu võetud Patriot Act’i lõik 312 kohustab Ühendriikide finantsinstitutsioone rakendama rahapesuvastaseid programme ja jälgima igasuguseid välismaiseid finantstehinguid erilise hoolega.
Kui on tõestatud rikkumised ses vallas, siis ähvardavad panku sadade miljonite dollarite suurused trahvid. Samuti kohustab Patriot Act panku tekitatud kahjusid kompenseerima nii üksik- kui ka juriidilistele isikutele, kelle hulka näiteks võib kuuluda Eesti Vabariik. Seoses sellega on loomulik, et Eesti seisab oma huvide eest ja palkab asjaga tegelema pädeva USA advokaadibüroo, kes oskab suhelda USA justiits- ja rahandusministeeriumiga, Väärtpaberi- ja Börsikomisjoniga (SEC), ning teiste sealsete ja ka Rootsi, Taani ning Saksamaa õiguskaitse- ja järelevalveasutustega.
Ja loomulikult eeldab selline tegevus koostööd “Eesti rahandusministeeriumi, finantsinspektsiooni, justiitsministeeriumi, riigiprokuratuuri, politsei- ja piirivalveameti, rahapesu andmebüroo ja teiste Eesti asutustega, mis tegelevad rahapesu juhtumite uurimise või vastastikuse õigusabi menetlemisega.” (Rahandusministeeriumi koduleht).
Sellise suure ülesande täitmiseks on Freeh, Sorkin ja Sullivan enam kui pädev ja võimekas firma. Kuigi Louis Freeh on praeguseks nimetatud advokaadibüroost ametlikult lahkunud, teeb ta sellega koostööd edasi vastavalt Eestiga sõlmitud lepingule. Liiati, kui Louis Freeh praegusse meeskonda kuuluvad sellised ässad nagu Donald Noble, kes aastatel 1993-1996 oli kõrgel kohal ametiisik USA Rahandusministeeriumi finantskuritegude uurimise ametis ja aastail 2000-2014 Interpoli peadirektor ning Walter Donaldson, kes varem töötas Ameerika kommertspanga Bank of America ametialaste kuritarvituste uurimise osakonna juhatajana.
Tuleb veel mainida sedagi, et hiljuti liitus Louis Freeh rahvusvahelise konsultatsioonifirma AlixPartners juhtkonnaga, kuna see firma omandas selle aasta 3. augustil Freeh poolt 2007. aastal asutatud riskijuhtimise ettevõtte Freeh Group International Solutions. Selgituseks AlixPartners kohta veel niipalju, et see 1981. aastal asutatud ettevõte on vägagi ambitsioonikas rahvusvaheline konsultatsioonifirma, mille eesmärgiks on aidata ettevõtetel lahendada nende eriti keerulisi ja kriitiliselt tähtsaid probleeme.
Firma klientide hulka kuuluvad kompaniid kui tervikud, korporatsioonide juhtkonnad, advokaadibürood, investeerimispangad ja investeeringuid vahendavad firmad jt. AlixPartners’i peakorter asub New Yorgis ja sel on harukontorid üle terve ilma enam kui kahekümnes linnas.
Võttes arvesse, millise kaaluka meeskonna on FSS Euroopa rahapesuskandaali uurimiseks kokku pannud, on raske mõista, miks riigikogu erikomisjoni juhid Jürgen Ligi ja Katre Raik soovitavad tungivalt Eesti riigi poolt selle firmaga sõlmitud lepingut lõpetada ning loomulikult vastavalt lepingu tingimustele leppetrahvi maksta.
Jürgen Ligi on põhjendusena ette toonud Freeh varasemat tegevust advokaadina, kui ta palgati Vene firma Perevezoni rahapesuasja lepingu otste kokkutõmbajaks. Selle kohta kirjutas Delfi 20. augustil: “Ligi põhjendas oma arvamust sellega, et Freeh on korduvalt käinud Kremlist juhiseid saamas – muuhulgas eesmärgil saavutada Prevezoni rahapesukriminaalasja lõpetamine ning Venemaale sanktsioonid tinginud Magnitski akti peatamine.”
Kust täpselt on Delfi informatsioon pärit – “Kremlilt juhiseid saamas”? Ligi väljaütlemised jätavad mulje, et ta ei tea ega mõista, kuidas USA õigussüsteem toimib. Näiteks pole käesoleval juhul tegemist mitte ainult Louis Freeh, vaid terve suure meeskonnaga. Tundub, et Ligil on veel palju õppida, kuidas USA õigussüsteemis asju aetakse.
Reformierakonna juht Kaja Kallas seevastu, kes ise on advokaat (nagu ta 2. septembri Esimeses stuudios pealegi märkis – eluks ajaks), peaks asjaga paremini kursis olema. Toonitades, et Freeh meeskonna palkamise näol on tegemist läbipaistmatu ja hämara juurdlusega, ta seda just ei peegeldanud. Seda, et juurdluse ajal avalikkust asjade käigust ei teavitata, teab iga jurist.
Teiseks rõhutas ta samas saates mitmel korral, et selle “hämara” värgi eest tasutakse Eesti maksumaksja kalli rahaga. Siinkohal – trahvi maksmine oleks kindlasti Eesti maksumaksja kalli raha raiskamine, mida asja edukas lõpuleviimine ei pruugi olla. Sellele lisaks – Eestis pestud miljonid meie maksumaksjale kallist kasu kindlasti ei toonud.
Ka ei pea hästi vett Kaja Kallase väide, et finantsministrina ei saanud Jürgen Ligi kursis olla pankade poolt sõlmitud kõikide tehingutega. Kuidas jääb sellega, et ta oli see mees, kes FI nõukogu esimehena kirjutas alla FI aasta-aruannetele, mis on kriitiliselt tähtsad dokumendid?
Ilvi Jõe-Cannon, politoloog