10.09.2020
Reformierakonna tegelik taust.
Viimaste valimiste järel sai selgeks, et Reformierakond jäi võimust ilma puhtalt oma ülbuse ja enesekesksuse pärast – poliitoravad vaatasid oma võimalikke partnereid nagu patriitsid pööblit.
Reformarite eliit on jätkuvalt nii enesekeskne, et jättis tähele panemata oma üsnagi mõistliku liikme Jaanus Rahumägi soovituse lõpetada Louis Freeh` kottimine, sest see avaldab halba mõju Eesti julgeolekule. Selliseid momente on palju, kus esikohal on valitsuse ründamine, mitte enesele ja riigile tulevad kahjud.
Reformierakonnas puudub täiesti enesekriitiline meel, sest kõik tipptegijad on suure egoga tugevad isiksused. Rõivas usub siiani, et tema valitsemisaeg oli Eestile kuldaeg. Jürgen Ligi usub, et tema tegi rahandusministrina kõik õigesti, ja see, mida ta tegemata jättis, on tingitud “vääramatust jõust”. Kaja Kallas usub, et temast saaks hea peaminister, kuigi tema sõnavõtud kõiguvad vihkamise ja rumaluse vahel.
Meenub aeg, kus Keskerakonnast lahkunud Raimond Kaljulaid otsis uut erakonda. Egas tal maailmavaadet polnudki, Kaljulaid on ise tunnistanud, et oli pakkumistele avatud. Paljud arvasid, et temast saab reformar, kuid sai sots.
Väga tõenäoliselt nullis Kaljulaidi oravakarjääri ära seesama RE poliitladvik, kes ei tahtnud erakonnapirukat jagada. Kaljulaid on teatud ringkondades populaarne ja toonuks kaasa hulga hääli, aga samas on ta sama suur ego ja tugev isiksus, nagu ka Paet, Michal, Pevkur, Ligi, Kallased, Mihkelson ja teised. See seltskond ilmselt ei tahtnud veel üht isukat tegelast oma toiduahelasse.
Isiksuste mõju on Reformierakonna tegevust alati mõjutanud. Ansipi peaministriks oleku ajal joonistus välja väga selge ja tugev vastasseis Savisaare Tallinna linnavalitsuse ja Ansipi riigivalitsuse vahel, mida mõjutas kahe mehe vastastikune antipaatia – mujal maakondades tegid need kaks erakonda sageli linna- ja vallavalitsustes koostööd.
Sotsiaalmeedias ringleb naljapilt sellest, kuidas Jürgen Ligi, Keit Pentus-Rosimannus, Hanno Pevkur, Kristen Michal ja mitmed teised poliitoravad võtavad kõige rohkem sõna just neil teemadel, milles nad ise on kahtlusalused, alates rahapesust kuni korruptsiooni ja koroonani.
Reformierakond vajaks hädasti sisemist puhastustuld, et muutuda parketikõlbulikuks. Praegu on see erakond, vähemalt selle eliit, enda teistest nii lahti lõiganud, et nad jäävad oma kõrge toetusega väga pikaks ajaks opositsiooni – seegi toetus põhineb puhtalt sellel, et RE on koalitsioonivastastele ainus erakond, kes võiks kuidagi valitsuse kõigutada.
