13.09.2020
Kirikud on muutumas ajaloomälestisteks, sest tõsist jumalasõna seal enam ei kuule.
Piibli Ilmutuse Raamatus on juttu sellest, kuidas enne maailmalõppu ilmuvad valeprohvetid, kes Jumala nimel õigeid hingi eksitavad.
See jutt tuli meelde, lugedes Meie Kirikust seda, kuidas Soome kirikuliidrid on taandunud traditsioonilise pere käsitlusest ja jutlustavad religioonis neomarksistlikke väärtusi – nad leiavad, et mehe-naise abielu polevatki ainuõige.
Olen uskumatu, kuid aastakümneid Jumalat otsinud (ja mitte leidnud) ateist, seega võib-olla sobivaim sel teemal kõrvaltvaatajana kirjutama.
Ma ei saa aru, mis toimub selliste kirikuõpetajate (ja ka Eesti homomeelsete pastorite) peas, kust nad võtavad endale õiguse annikalaatsilikult Piiblit tõlgendada? Kas nad üldse enam tõsiselt usuvadki, et kuskil on keegi ülivõimas?
Kui loen Piiblist, kuidas Tema lõi maailma, taeva ja tähed, siis tekib ka uskumatul mõte – kui Jumal on nii võimas, siis kuidas võtab vilets õpetaja endale õiguse tema Sõna, Piiblit ümber tõlgendada?
Piibel räägib Soodoma ja Gomorra näitel vägagi täpselt suhtumisest homoseksualismi ja eriti tugevalt rõhutatakse seal mehe ja naise suhteid ning perekonna tähtsust. Ühtäkki aga on ilmunud „kaasaegsed“ kirikuõpetajad, kes kirjutavad Sõna ümber.
Esimene reaktsioon ongi – need on valeprohvetid, kes jutlustavad Saatana edastatud neomarksistlikku sõnumit. Sest see, mida jutlustab Annika Laats Jeesuse armastusena, on tegelikult neomarksismi Frankfurti koolkonna ideoloogia.
Jeesuse armastussõnum ongi väga ära lörtsitud ja seda sallivuslaste poolt. Jumala Poeg ei armastanud sugugi igat kui viimast inimest, vaid sõitles karmilt varisere ja viskas rahavahetajad Isa templist välja.
Siin jõuame välja ka poliitiliste teemadeni. Luteri kogudustes võetakse vastu pagulasi, mis oleks justkui Jeesuse armastuse kordus. Või hea samariitlane vol.2. Kas see ikka nii on?
Uudised Prantsusmaalt räägivad sellest, kuidas sealsed kirikud tühjenevad, sest (Saatana) ilmalik elu tungib peale ja inimesed ei usu enam Jumalasse. Sestap on Prantsuse võimude toel asutud tühjaks jäänud kirikuid mošeedeks tegema. Kristluse asemele tuleb pühakodadesse islam, Jehoova asemele Allah, Jeesuse asemele prohvet Muhamed.
Armastuse sõnumist hoolimata pole islam kristluse sõber ja ta tõrjub ristiusu julmalt igalt poolt välja – Lähis-Idas on kristlik kogukond suuresti hävitatud. Tõsiusklikke moslemipagulasi Euroopasse tuues saeb agressiivse ateismi tõttu niigi kannatav kristlik kirik viimasegi oksa enda alt ja vajub kokku. Jutt ei käi enam põskede peale löömisest, vaid vaiksest kõri läbilõikamisest.
On lihtsalt uskumatu, kuidas kristlik kirik oma positsioone käest annab – seda jutlustab eriti aktiivselt Rooma paavst. Armastus põgenike vastu toob islami täiega Euroopasse ja siis pole kristlusel seal enam kohta. Ehk pääseb paavst pagulaste jalgade pesemisega paradiisi, aga ta on teinud tohutu patu – lõpetanud Jumala kristliku sõnumi levitamise, andes järgi imaamide palvehüüule.
Sama teed käib kogu „kaasajastuv“ kristlik kirik, kes hakkab homoseksuaalseks, hülgab traditsioonilise pere, võtab vastu islamilevitajaid – lootes nii uute koguduseliikmete saabumise peale, kuid kaotab samas need tõsiusklikud, kes tal veel alles on. Kirik on nii mandunud, et ega ühiskond enam temalt eriti arvamust küsi – ja kui ta selle esitabki, siis on see „ei liha ega kala“. Mingit põhimõttekindlust enam pole.
Kui kirik tänu Soome pastoritele ja annikalaatsidele hääbub, siis ega neil uut töökohta enam ei jää – ehk ainult imaamiks minna.
Kristlikul kirikul pole ellujäämiseks muud võimalust kui naasta traditsioonilise, Piibli põhineva suhtumise juurde – jäädakse küll vanamoodsaks, aga alles jäävad ka tõsiusklikud kristlased, mitte lihtsalt Issanda loomaaed.
Jüri Kukk, toimetaja
Artikkel väljendab autori enda vaateid
