Martin Helme: kaitseministeeriumis jääb igal aastal raha üle, kuid võimekuslünki riigikaitses pole suudetud kõrvaldada

Rahandusminister Martin Helme selgitab avalikkusele olukorda, mis on tekkinud kaitsekulutuste ümber.

“Lasin endale teha väikese tausta memo kaitsekulutuste kohta.

Seoses SKP kiire kasvuga on kaitseministeeriumi eelarve päris peadpööritava kiirusega kosunud. 2018 aastal kasvas eelarve automaatselt 52,3 miljonit ja eraldi otsustati lisada veel 54,2 miljonit. Kasv kokku 106,5 miljonit.

2019 aastal kasvas eelarve automaatselt 48 miljonit ja lisavahendeid eraldati 54,4 miljoni jagu. 2020 oli kasv 44,6 miljonit ning lisaotsustega pandi juurde 29,5 miljonit. Kasvud igal aastal 8 kuni 12 protsenti.

Taolise priske kasvu juures pole ime, et ministeerium ei suutnud raha ära kulutada. 2019. aasta lõpus vähendati ministeeriumi sees kaitseotstarbelise erivarustuse (sisuliselt laskemoona) hankeks ette nähtud raha 18,1 miljonit ja suunati see välismissioonidele ning riigisaladusega seotud kuludesse.

See viimane on koht, kuhu väga vähesed sisse näevad, sisuliselt töötab raha eraldav riigikogu ausõna peale, et sealsed kulud on põhjendatud ja mõistlikud. Sellest hoolimata jäi ministeeriumil aasta lõpus 35,3 miljonit kasutamata ja see kanti üle järgmise aasta eelarvesse.

2018 aastal oli ülekandmiste summa 36,2 miljonit, kusjuures 30 miljonit sellest oli raha, mis ette nähtud varustuse hankimiseks.
2017. aastal jäi aasta lõpus raha üle 20,7 miljonit, taas pool sellest suutmatuse tõttu osta varustust, milleks raha ette oli nähtud.

Nüüd süüdistavad kõikvõimalikud inimesed mind ja Marti selles, et me kahjustame riigi kaitsevõimet, saagides senti ja halvustades meie võimekust. Täielik jama.

Minu ettepanek on hoida kaitseministeeriumile suunatavad vahendid automaatse 2 protsendi peal, nagu koalitsioonileping ette näeb ning teha eraldi otsus kaheks suureks ostuks: rannakaitse ja õhutõrje. Need kaks asja on meie kõige kriitilisemad võimekuslüngad olnud 30 aastat ja kaitseministeeriumi plaanides pole näha, millal need lüngad likvideeritakse.

Meil on laual variant hankida juba lähima paari aasta jooksul mõlemad vajalikud relvasüsteemid kas olemasolevate raamlepingute sees või riik-riigiga tehingutega. Kulu oleks suurusjärgus 300 miljonit ja raha tuleks laenust. See summa arvutatakse kaitsekulude hulka, mis kasvab siis lähiaastatel üle 2,5 protsendi SKP-st.

Vähemalt siiani ei ole asjapulgad aga selle mõtte peale vedu võtnud, vaid on võidelnud riigikaitse võimekuslünkade kaotamise asemel oma ametkonna võimalikult suure rahastuse eest ilma kohustuseta selle rahaga midagi konkreetselt peale hakata. Ma ei arva, et nii suurte kasvude ja iga-aastaste eelarve ülejääkide puhul on see lahendus põhjendatud.”