19.09.2020
Nelja Visegradi riigi valitsusjuhid üheskoos.
Eesti peavoolumeedia ning liberaalsed ja vasakpoolsed poliitikud suhtuvad jätkuvalt halvasti Ungarisse ja Poolasse – seda ennekõike seetõttu, et nii suhtub kahte riiki ka peremees ehk Brüssel. Tegelikult on Eestil ja eestlastel igati põhjust olla ungarlaste ja poolakatega.
Ungarlased on iseteadev ja uhke rahvas, kelle migratsiooni-vastasusel on sügavad juured. Kannatas ju kristlik Ungari vägagi Türgi osmanite Euroopasse tungimise ajal – pärast nende maa vallutamist viidi väidetavalt sada tuhat madjarit Istanbuli orjaturgudele (seega pole neegrid ainsad kannatajad).
Ungarlased on väga uhked oma vastupanuvõitluse üle – 1552. aastal suutis väike ungari väeüksus Egeri linna kaitsta suure türklaste väe vastu. Seda kirjeldab Géza Gárdonyi romaan “Egeri tähed”. Türgi seondub ungarlastele endiselt vaenlastega.
Migrandilembelisel Saksamaal elab hetkel üle 2,5 miljoni türklase, kes on seal endiselt väga tugeva panturkismi mõju all – kui president Erdogan enne oma viimast tagasivalimist seal käis, vallandusid Saksa türgi kogukonnas võimsad vastuolud. Türklased pole eriti integreerunud ja eurooplaseks saanud, nad on endiselt osmanid.
Võib ainult eeldada, mis juhtuks Ungaris, kui seal oleks suur türgi migrantide kogukond, kes asuks kohe kindlasti Ungari ajalugu omale meelepärasemaks kirjutama, väites, et türklased tõid sinna hoopis kultuuri – nii nagu Eestis väidetakse, et NSV Liit olevat Baltimaad “vabastanud”. Ungarlastel on igati targem selline rahvuslik alandus raudse poliitikaga ära hoida, sest hiljem tuleks sellistest ideoloogilistest heitlustest üldrahvalik depressioon.
Ungari on alati kaitsnud ka kristlikku Euroopat – nende vastupanu islamiusulistele türklastele on osa Osmanite impeeriumi tagasitõrjumisest. Oluline osa on ka Poolal – 12. septembril 1683 peatasid katoliiklaste väed Poola kuninga Jan III Sobieski juhtimisel moslemite pealetungi Euroopale, purustades Viini all mitu kuud linna piiranud ja selle alistamise veerel seisnud türklaste väed.
Ungari ja Poola kaitsevad kristlust ja kristlikku kultuuriruumi nii moslemimigrantide praeguse sissetungi kui ka traditsioonilist peret lõhkuva LGBT vaenuagenda eest. Mõlemal maal pole mingit põhjust olla üha marksistlikumaks muutuva Euroopa Liidu ustav tallalakkuja – avas ju Euroopa Komisjoni endine president Jean-Claude Juncker 2018. aastal Trieris Karl Marxi mälestussamba, ning kogu EL-i ideoloogia on ehtne neomarksism, millest sai kuulda alles kolmapäeval uue presidendi Ursula von der Leyeni suust.
Ungaril ja Poolal on kommunismiga kibedad kogemused – NSV Liit surus 1956. aastal Ungaris maha suure ülestõusu ning Poola kaotas Katõnis Stalini mõrvarite käe läbi oma sõjalise eliidi.
Ungari on hea näide ka sellest, kuidas migrantide lastele lootmise asemel üritatakse igasuguste vahenditega täita maa omaenda lastega. Koos Poolaga hoitakse ka traditsioonilisi pereväärtusi.
Pangem nüüd sinna kõrval globalismis ja multikultuursuses manduva Lääne-Euroopa, kelle jõukust räsib jätkuv rändesurve ja kes on juba Kolmanda maailma vastuolud endasse imenud – ja saab selgeks, keda on õigem toetada.