20.09.2020
Täielik võrdsus valitseb Põhja-Koreas.
Võrdne kohtlemine on saanud meie liberaalide loosungiks, millega on võimalik kõik põhja lasta, mis see ka poleks. Samas, just inimeste ebavõrdsus kui individuaalsus on meie elu reaalsus. Nõuda sellises paratamatus reaalsuses kõigi võrdsust kõigiga on sisuliselt tee tupikusse. Aga kõigest järjekorras.
1. Majandus
Me elame siin läänes valdavalt kapitalismis – meie tootmine on kapitalistlik. Kapitalism on oma olemuselt aga paljus meritokraatlik, mitte demokraatlik. Nimelt rakendatakse tööle ja edutatakse inimesi esmaselt nende võimekuse alusel. Võimekuse mõõduks kapitalismis on inimeste kasumlikkus ettevõtjale, seeläbi riigile ja ühiskonnale. Ja see on igavese ebavõrdsuse kehtimine ühiskonnas, sest inimesed ühiskonnas pole võrdsed ja alati on ühed eelistatumad kui teised.
Eelistatud on need, kes toovad enam kasumit. Ja vähem eelistatud on need, kelle tulusus on madalam (kes on noored, harimatud, kogemusteta, paljude lastega, vanad, haiged, puudelised jne.) Ükski kapitalist ei palka endale tööle ega eduta tööalaselt vähem võimekaid – see vähendab kasumit ja halvimal juhul lõpeb pankrotis. Niisiis, meie valdav majandamisviis ise välistab igasuguse võrdõiguslikkuse ja võrdsuse kui ideaali. Ja seda põhimõtteliselt.
Loomulikult on alati erandeid – keegi otsustab kusagil mõne madala tootlusega isiku tööle võtta, tehes seda oma puhtast altruismist. Lisaks saab riik ise oma seadusandlusega sellesse objektiivsesse paratamatusesse sekkuda ja kehtestada, et eelistatud peavad olema vähevõimekad. Kuid selline altruism ja riiklik sekkumine, mis on kasuks ehk mõnedele vähemvõimekatele, on ühiskonnale ja riigile tervikuna kahjumlik.
Meie kaasaja tootmisviis ja selle alusmõte – kõike määrab kasum – on selline, mis kehtestab alatise ebavõrdsuse ja ühe eelistamise teise ees. Kõikne võrdsus, nagu seda idealistid endale ette kujutavad, oleks ühiskonnale tervikuna tagasiminek, kui mitte kollaps. Jah, võib ju võidelda tuuleveskiga, mille nimi on Kapitalism, aga… kas see ka tark ja hea mõte on, kas see ka hea tulemuse annab, see on iseküsimus.
2. Poliitika
Poliitika objektiks on luua majandusele tingimused ja õiguslik kontekst, milles majandus saaks oma eesmärke võimalikult efektiivselt teostada. See välistab ka poliitikas kõikide võrdsuse kõigiga, millest liberaalid unistavad ja mida nad propageerivad. Lihtsalt ühed inimesed on sellise majandusele soodsate tingimuste loomisel efektiivsemad kui teised. On pädevamad – haritumad, omavad enam kogemusi, on intelligentsemad, et mõista tekkivaid probleeme tervikpildi kontekstis ja leida ka probleemidele lahendusi jne.
Ning mitte vähetähtis – ühed on eetilisemad kui teised. Ka poliitikas pole võrdsus võimalik – kui kõigi võrdsusest kõigiga tulenevalt satuvad meie majandusruumi reguleerima ebapädevad, siis on see katastroof kõigile. Seda pole ilmselt vaja tõestada.
3. Inimsuhted
Ka inimsuhete tasandil pole võrdsus võimalik. Kujutlege: on ema, kellel on kolm last. Pole kahtlust, et ema armastus kõigi nende kolme vastu on võrdne. Oma südames ei eelista ta üht oma last teistele. See on talle võimatu. Kuid kui on öö ja üks tema lastest hakkab nutma, sest näeb halva ja hirmutavat und, siis ema läheb just selle ühe juurde ja hoiab ning lohutab teda. Ega lähe kahe teise lapse juurde.
Näeme selles kujutletavas pildis ebavõrdsust. Seejuures – ARMASTUS on emal kõiki kolme oma lapse vastu võrdne, aga ARMASTAMINE – armastuse jagamine – on emal ebavõrdne.
See on ka üldine valem elutõe mõistmiseks: võrdne armastus (nimisõna) on alati ebavõrdne ja individuaalne teenimine, abistamine, aitamine, hoolimine jne. (tegusõnad). Ning paratamatu järeldus sellest: võrdne teenimine, abistamine, aitamine, hoolimine jne. on armastuse puudumine, armastuse olematus.
4. Kokkuvõte
Pika jutu peale tuleb see väga lühike: tahta ja propageerida võrdset kohtlemist on nii majanduses, poliitikas kui inimeste isiklikes suhetes täielik nonsenss. Majanduses ja poliitikas on see allakäigu tee, isiklikes suhetes aga otsene julmus igaühe vastu, sest kõiki labidaga samasteks taguda ei ole muu kui julmus otse ühiskonna kui terviku mastaapides. Võrdse kohtlemise loosung ja ideestik on absurd. See on sisuliselt sõjaväeline kasarmukommunism, kus inimesed pole enam individuaalsused, vaid tuimad tinasõdurid rivis.
Harri Kingo, poliitikavaatleja