21.09.2020
EKRE Saaremaa osakonna lipp. Pilt on illustratiivne.
“Eesti Konservatiivne Erakond on rahvaliikumine, mis on saanud alguse inimeste murest Eesti rahvusriigi tuleviku pärast. Olukorras, kus kõik mainstream parteid suuremal või vähemal määral toetasid tingimusteta eurointegratsiooni ja aina äärmuslikumaks minevate liberaalsete väärtuste maaleimportimist (kohati lausa jõuga rahvale pealesurumist), tekkis rahva hulgas loomulik vastureaktsioon.
Selline oli olukord kus rahva seas käärinud rahulolematus koondati poliitiliseks esindatuseks. Tulemuseks oli esimeses voorus pääs parlamenti ning nelja aasta pärast tubli viiendiku valija häältega ka ukse avamine valitsusse.
EKRE on teiste Eesti (suur)erakondade kõrval päris omamoodi elukas. Teiste erakondade liikmeskondades annavad tooni “nagu panniga löödult” omavahel äravahetamiseni sarnased karjeristid. EKRE koosneb aga tavalise rahva esindajatest, kellele sellised pintsaklipslastest edukultuslased eriti karva mööda pole.
Kuid need EKRE “karvased ja sulelised” on kõik isemoodi. Ja kohati on nad isegi küllaltki vastandlikelt lähtepositsioonidelt kokku tulnud.
Nii on EKRE ridades esindatud nii kristlasi kui ka uskmatuid – aga sealt leiab ka end paganateks pidajaid. Kristlased võivad olla nii traditsioonilised katoliiklased (Objektiivi seltskond) kui ka näiteks ameerika uuskristlased (Iisraeli austajad), rääkimata luterlaste põhienamusest. Kõik need sektid oleks tavaoludes omavahel küllaltki konfliktis, kui neid ei ühendaks läbi EKRE ühine eesmärk.
EKREs on esindatud nii väikeettevõtjad kui ka nende ettevõtete palgatöötajad. Arusaadavalt nende huvid ristuvad paljudes küsimustes. Kuid ometi midagi neidki ühendab, toob sama katuse alla.
EKRE ühendab traditsioonilisemate ja konservatiivsemate väärtushinnangutega inimesi – loomulikult annavad nad rahvuskonservatiivide ürituses peatooni. Ometi on nii EKRE ridades ja veel rohkem valijate seas oma isiklikus elus tunduvalt liberaalsemate pereväärtustega inimesi. Midagi ühendab neidki, miski on ka paljudele liberaalsete väärtustega inimestele olulisem kui “magamistoa küsimused”.
EKREt toetab suurusjärgus viiendik Eesti elanikkonnast: nende seas on keskkonnainimesi kui ka tuumajaama fanaatikuid; nende seas on “kalevipoegasid” kui ka “mugavuspagulaste” põlgajaid; nende seas on endisi Reformierakonna toetajaid ja on endisi Keskerakonna toetajaid. Ja muidugi – nende seas on nii mehi kui ka naisi, on nii noori kui ka vanema generatsiooni eestlasi.
Mis siis toob need omavahel nõnda erinevad inimesed kokku? Lihtne vastus on, et mure meie rahvusriigi saatuse pärast – soov ajada asju omal maal vaid eesti keeles ning tahtmatus kaotada oma vabadusi, ajal mil poliitkorrektsus ja tsensuur lämmatavad jahmatava järjekindlusega sõnavabadust klassikalistes lääneriikides.
EKRE tõusu taga on aina halvenev olukord Lääne-Euroopas ja Ameerika Ühendriikides. Eestlased, kes on seda olukorda oma silmaga näinud või jälgivad objektiivseid infokanaleid, lihtsalt saavad aru, et liberalism ist kaputt. Nad tajuvad, et vaja on tegutseda säilitamaks vabadused ja rahvuslik enesemääramine. Käed rüpes istudes võidab vaenlane.
Kui me vaatame Lääne-Euroopa populistlike protestiparteide selja taha, näeme, et ka seal koondavad massiivsed populistlikud liikumised enda taha kõiki, kes seisavad vastu poliitkorrektsusele, neoliberalismile, massiimmigratsioonile ja islami pealetungile. Näiteks Hollandi suurima islamivastase partei juht on avalikult homoseksuaalse kalduvusega – see ei takista sealseid heteroseksuaale ning homoseksuaale ühiselt seisma kultuurivaenlase vastu, kes ähvardab multikultuursuse sildi all nivelleerida kõik erinevused ja võtta vabaduse ühiskonnalt.
Seega, EKRE pooldajaid ei ühenda üks usk, ei ühenda üks klassipositsioon, ei ühenda linn ega maa, ei ühenda sugu ega vanus. EKRE pooldajad seisavad rahvusriigi taga, eesti rahvuse õiguse taga korraldada asju omal maal vastavalt oma kultuuritavadele ning omas keeles.
EKRE pooldajate killustunud taustas peitub oht, et tülid võivad meid kõiki ka kildudena uuesti laiali paisata. Kuid selles mosaiigis peituva jõu oskuslik kasutamine – üksikküsimustesse takerdumise vältimine – loob eeldused massiliikumise organiseerimiseks, mis kaasab aina rohkem (neo)liberaalses maailmapildis ja “roosas euromannas” pettunud inimesi. Meie erinevuste taga peitub jõud, mis võib just nimelt EKRE teha tulevastel keerulistel aegadel selleks parteiks, kes ühendab rahva ja on järgneva valitsuse peamine tooniandja!
Me peame vahel võtma omavahelistes vaidlustes tooni maha. Mitte loobuma isiklikest seisukohtadest, vaid aktsepteerima, et teisel erakonnakaaslasel on sinust veidi teistsugused vaated kas majandusele, religioonile või näiteks keskkonnahoiule. Parteisisestes mehhanismides peab olema ruumi oma uute ideede tutvustamiseks, seisukohtade ümbervaatamiseks, argumenteeritud vaidluseks ning aja ja olukorra muutustest tulenevaks revisjoniks, et kõige paremini leida kompromisse üksikküsimustes.
Nendes protsessides tuleb hoiduda isiklikuks minemisest, erakonnakaaslaste ideede lootusetust mahategemisest, tuleb olla valmis üksikküsimustes eriarvamuste teadavõtmiseks ja nende aktsepteerimiseks, samas tuleb ka eriarvamusele jääjatel ka eriarvamuse säilitades aktsepteerida läbi parteisiseste protseduuride kujundatud programmi.
Kindel on see, et partei, mis tahab koondada 40-50% valijate toetuse ja muutuda massiparteiks selle sõna otseses mõttes, ei saa olla suurtes küsimustes niši esindaja. Samuti ei saa ta kopeerida juba olemasolevat ideoloogilist status quod. Näiteks on selge, et Eesti oludes ei saa olla massipartei üks-üheselt katoliikliku taustaga, arvestades katoliiklaste tegelikku hulka ühiskonnas (isegi kui traditsioonilistes vaadetes on niikuinii suured kattuvused).
Samas ei saa tõeline tuleviku massipartei olla järjekordne eksklusiivselt ettevõtjate (või ka spetsiifilisemalt väikeettevõtluse) huvidele keskendunud ideoloogiarühmitis. Esiteks on see nišš, kus konkurents on kõige suurem – Reformierakond, Isamaa, kuid ka SDE (“maksurahu”) on selles vallas juba ammu positsioonid kindlustanud. Teiseks on ettevõtlikud inimesed oma olulisusest ja rahakoti kõhukusest hoolimata vaid üsna pisikene osa kogu Eesti ühiskonnast, moodustades mitte üle kümnendiku rahvustervikust.
Tubli 90% rahvusest on siiski ausad ja igati tublid tööinimesed, keda viimase veerandsajandi jagu on üksjagu nöögitud ja keda on senimaani alati paremate aegade ootele pandud ja paljuski ka petetud. Kui ka vahel võibki veel tunduda, et aastaid töötanud sloganiga “ettevõtlus eelkõige…” saab endiselt tööinimesi lollitama jääda, siis see pole enam lähitulevikku vaadates jätkusuutlik tee. See pole ka eriti rahvuslik lähenemine.
EKRE tuleviku tugevus seisnebki selles, kui me põhineme oma programmis baasvalijate ootustele ja suudame hoida oma liikmeskonda ühtsena peamise eesmärgi teostamisel – rahvusliku Eesti kaitsmisel ja tugevdamisel ärevas väliskeskkonnas. Selleks peab EKRE tulevikuprogramm põhinema rahvuslikul baasil: väärikate töötingimuste ja õiglase maksupoliitika loomine; majanduse ergutamine peamise prioriteedina tööhõivepoliitikat silmas pidades; immigratsiooni piiramine; noorte perede toetamine jne. Kõik need meetmed on just need, mis aitavad vältida noorte pettumist riigis ja emigreerumist.
On meelikosutav näha, et EKRE juhid on aina rohkem sellistest seostest aru saanud ja julgenud seda ka avalikes debattides kaitsta reformierakondliku mõtteviisi vastu. Praegustes eelarve debattides on EKRE esindajad end aina jõulisemalt distantseerinud eelnenud reformierakondlikust maksu- ja tööhõivepoliitikast, kaitstes jõuliselt võetavate laenude kasutamist lihtinimeste elatustaseme säilitamiseks ja parandamiseks.
Kuid siit on veel ruumi edasi minna – distantseerida ennast täielikult Eestis veerand sajandit valitsenud paradigmast. Rahva elujõulisuse uuenemine tuleneb vaid õigest riiklikust poliitikast. Senise laissez-fair majanduspoliitikaga jätkamine kujundaks ka Eestis heitunud lumpenite massi, nagu see on juhtunud USAs.
Aga see poliitika ei saa olla ka Lääne-Euroopas viimased paarkümmend aastat viljeldud suund, kus on poputatud tublide töötegijate arvelt peaasjalikult vaid laisemaid ühiskonna liikmeid ja harimatuid immigrante, neilt peaaegu midagi tagasi nõudmata. Meil on palju õppida Lääne-Euroopa – nii Šveitsi kui ka Rootsi – kogemustest eelmise sajandi keskel, mil kindlustati aus ja tubli põlisrahvast koosnenud töölisklass spekulantide ja ahnete ekspluateerijate eest. Kuid alates 1990ndatest on sealne (vasakpoolne) poliitika aina rohkem kiiva kiskunud ja tootnud ühiskonnas pidevalt suurenevat ebaõiglust.
Meie poliitika peab olema rahvusliku heaoluühiskonna ülesehitamine, mille raames kindlustatakse tublide tööinimeste igapäevane elu, pere kasvatamine ja kodu omamine turustiihia vastu, oodates sotsiaalselt kindlustatud kodanikelt vastu tubli tööpanust rahvusliku majanduse edendamiseks. See on rahvuslik kokkulepe, mis toob siia maale tagasi usu ja lootuse. Sellise kokkuleppe järel tekib Eestis viimaks keskkond, kus kogu rahvas, mitte vaid üksikud jõukad, julgevad hakata pere planeerima!
Tänane lõhe “esimese” ja “teise” Eesti vahel peab kaduma, Eesti kodanikkonna enamuse peab moodustama sotsiaalselt kindlustatud töötav keskklass. Rahvuslik heaoluühiskond ei teki iseenesest – seda saab nõuda ja selle ideaali reaalsuseks teha vaid poliitiliselt organiseeritud ühtne rahvaliikumine.
EKRE peab ühendama kõik oma mehed ja naised – kristlased, paganad, ateistid, keskkonnainimesed, majandusinimesed, töölised ja ettevõtjad – ühise eesmärgi alla! Selleks eesmärgiks ei ole rohkemat ega vähemat kui tõeliselt rahvusliku Eesti ülesehitamine, kus iga rahvuskaaslase elu on väärtuslik ja au sees on tootev töö ja töötegijad (nii ettevõtjad kui palgatöölised), mitte spekulatsioon. Jättes neoliberaalse spekulatiivse tulu eelistamise poliitika konkurentide esindada ja võttes ainukese erakonnana Eestis selgelt üle tasakaalustatud rahvusliku arengu eesmärgi, mille korral saavad majanduskasvu vilju tarbida kõik selle riigi tublid kodanikud! Nii need, kes planeerivad ja kujundavad moosipurgi sildi, nii need, kes ehitavad üles tarneahelad kui ka need, kes reaalselt moosi purki panevad.
See on võidu poliitika. See on massiivse valimisvõidu poliitika.”
Kaspar Arro
