27.09.2020
Ainus asi, mida me teha saame.
“Asi algab põhiseadusega. Meie põhiseaduse preambul, põhiseaduse kõige parem osa, väidab, et eesti rahvas võttis rahvahääletusel vastu põhiseaduse, et kindlustada ja arendada riiki, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.
Selle lootustandva lõigu tühipaljaks sõnakõlksuks muutmine algas aga juba põhiseaduse rakendusseadusega, mis jättis kehtima okupantide seadused, ilmselt selleks, et okupante ja nende käsilasi ei saaks nende poolt sooritatud kuritegude eest vastutusele võtta. Täielikult nullis selle esimese Laari valitsuse otsus eirata Genfi konventsiooni ja põlistada kõik Eestisse asustatud okupandid alalisteks elanikeks ja seega tulevasteks kodanikeks. See oli sisuliselt Stalini poolt alustatud Eesti venestamise jätkamine.
Eestluse hävingule aitab kaasa ka valimiseadus mis kehtestas Eestis partokraatia ja andis hääleõiguse kohalikel valimistel võõrriigi kodanikele – seega võimu Kalevite kantsis venelastele.
Põhiseaduse esimene lõik küll väidab, et rahvas on kõrgeim võim, aga see ei peegeldu järgnevates lõikudes. Kui võrrelda nelja Eesti põhiseadust, st 1920., 1934. ja 1938. aastate ning praegust, aastal 1992 kehtestatut, siis on selge, et praegune on eelnevatega võrreldes kõige ebademokraatlikum. Kõige demokraatlikum oli suure häälteenamusega heaks kiidetud vabadussõjalaste 1934. aasta põhiseadus. Too andis rahvale õiguse seaduse eelnõude algatamiseks, rahvahääletuseks, riigipea kandidaadi esitamiseks ja riigipea valimisteks.
Praegune võeti küll vastu rahva hääletusel, aga võimalust jätkata tollal kehtiva põhiseadusega ega mingit muud alternatiivi hääletusele ei pandud.
On arusaadav, et keskerakondlane Yana Tšernogorova Toom, kes valiti ta vene rahvuskaaslaste poolt riigikogu liikmeks ja ka Eesti Vabariigi esindajaks Euroopa Liidus, aga kes toetab eranditult Vene eluaegseks diktaatoriks pühitsetud Vladimir Putini seisukohti, kinnitas vene ajakirjanikule antud intervjuus, et eesti keel on väljasurev keel ning eestlased väljasurev rahvas.
Arusaadavust sellisest ennustusest kinnitab ajakirjanik Ivan Makarovi väide Objektiiv veebilehes (21/09/20), et Yana Toom on alati olnud kahe käega kõige selle poolt, mis lõhestab eesti ühiskonda ja nõrgestab Eestit, sest see on ju putinliku Venemaa meie suunalise välispoliitika kohustuslik element.
Pessimistlik eestluse tuleviku suhtes on aga ka tubli eesti rahvuslane, Torontos asuva Estonian World Review veebilehe peatoimetaja Vaado Sarapuu. Postituses pealkirjaga „Kas oleme lõpusirgel!“ leiab ta, et see on „hirmus, mis Eestis toimub. KGB riismed hävitavad ka elementaarsed lootused eesti rahva eksistentsile! Kogu okupatsiooni kestvuse, nii siin kui Kodu-Eeestis, elati ühe eesmärgi nimel – OLLA ISE aga nüüd on selgunud, et see võitlus oli rumalate inimeste lootus.“
Linnar Priimägi, erakordselt erudeeritud kultuuripsühholoog, polüglott ja kõigeselgitaja, vaagides ühes oma protokollis (Protokoll 5, ERR, 25/04/19) uudisteoste ja klassikalise kirjanduse püsikestvust, pidas vajalikuks lisada küsimusele millist eestikeelset kirjandust loetakse veel kolmesaja aasta pärast: „Kui meid eestlasi siis üldse veel olemas on.“
Hando Runnel oma artiklis „Meie põhipatt on valelikkus“ (EWR, 25/ 09/20) leidis „et võiks mõtiskleda, millised on minu viimase päeva leinalised mõtted, kui ma mõtlen oma isamaast ja kodumaast ja oma vabaks võidetud Eestist.“ Ta väidab: „Kõik taandub inimese kõlbelisele väärtusele, ja kui süsteem aitab seda kõlbelist inimest lammutada ja ei aita ehitada, siis on see süsteem viltu.“ Ta järeldab: „ See on valelikkus, mis on valdav.“
ÜRO andmetel on välja surnud pooled maailma 7000 keelest. Nende arvestusel kaob iga kuu kaks keelt ja seega kaks rahvast ajaloo prügikasti. Kõik meie soome-ugri hõimud kes on jäänud venelaste tallata, on kas hävinud või hävimas.
Kõige tõsisema ohu Eesti ja eestluse püsimisele moodustab esimese okupatsioonijärgse valitsuse otsus põlistada kõik pool miljonit okupanti koos nende järeltulijatega alalisteks elanikeks ja seega tulevasteks Eesti Vabariigi kodanikeks.
See manab ette sünge tuleviku kus eestlased jäävad vähemusrahvaks oma põlisel kodumaal ja võimu võtavad okupandid ja nende järeltulijad ka Toompeal, lisaks nende juba saavutatud ülemvõimule Tallinnas.
Veelgi ohtlikumaks tegi olukorra Lennart Mere allkiri venelaste poolt valmistatud, venekeelsetele 1994. aasta juulilepetele. Vene vägede väljaviimise läbirääkimistel Lohusalus 1993. aasta novembris teatas Vene esindaja Vassili Svirin, et viimane Vene sõjaväelane lahkub Eestist 31. augustil 1994, aga tingimusel, et Eestisse jäävad Vene erusõjaväelased, kellele antakse alaline elamisluba ja hiljem Eesti Vabariigi kodakondsus. Ta nõudis ka 23 miljonit dollarit Venemaale elamute ehitamiseks. Selle raha annetas küll Venemaale USA, kuigi okupantidele elamute ehitamiseks seda ei kasutatud.
Svirini pakkumise lükkasid Eesti läbirääkijad tagasi kui Eestile vastuvõetamatu. Meri kirjutas alla aga lepingule, mis oli Eestile veel ebasoodsam. Lisaks Eesti venestamise jätkamisele kohustas ta eesti maksumaksjaid tasuma ka oma endiste rõhujate sotsiaalhoolde kulud.
Üks palju rännanud ja maailma näinud ettevõtja kurdab: “Ma valutan südant sellepärast, et eesti lastel ei ole erinevalt kõikide teiste maailma rahvaste lastest oma kodumaa pealinnas ja suures osas Põhja-Eestis emakeelset kasvukeskkonda, kuna kõikjal avalikus ruumis rõkkab ühe suurrahvuse keel. Nagu sellest oleks veel vähe, on hävimas ka eesti koolid, kuna eesti lapsi kasutatakse lõimumise tööriistana ja nn eesti koolidesse ja lasteaedadesse suundub/suunatakse aina enam mitte eesti emakeelega suurrahvuse lapsi…“
Eestis ollakse üldiselt arvamusel, et venelaste osakaal elanikkonnas on umbes kolmandik. Selle vale arvamuse on tekitanud statistikaamet, sest umbes kolmandik elanikke määratlevad end rahvastikuregistris venelastena. Ametnikud jätavad tavaliselt mainimata, et rahvastikuregistris võib iga elanik määratleda omale mistahes rahvuse. Demograafia teadlaste uuringud näitavad, et paljud venelased arvavad, et kui nad juba Eestis elavad, on neil kasulikum ennast eestlasena kirja panna. Paljud ajavad ka segamini kodakondsuse ja rahvuse.
Rahvastikuregistris on registreeritud umbes 1 300 000 elanikku. Keegi ei tea, kui paljud nendest on kas ajutiseks või alaliseks välja rännanud. Okupatsiooniaegsete rahvastikuandmete alusel põlistas esimene okupatsioonijärgne valitsus Eestisse umbes pool miljonit venelast. Sellele lisandus umbes 100 000 Lennart Mere lepetega Eestisse jäetut. Kõige tõenäolisemate andmete järgi on Eesti elanikkonnas umbes 46 protsenti venelasi ja nende arv on tõusuteel.
Oleme jõudnud olukorda, kus venelasi voorib ikka sisse üle idapiiri, samas kui eestlasi on lahkunud viimaste aastate jooksul rohkem kui põgenes Teise maailmasõja tagajärjel. Eesti venestamine on kiirenemas ja eestlased on jäämas vähemusse oma põlisel kodumaal.
Eestlaste iive on olnud juba pikemat aega negatiivne. Kuna rahvastiku andmebaasid ei erista adekvaatselt eestlaste ja Eesti-venelaste iibe vahel, on täpseid andmeid raske leida, aga heaks näitajaks on vastsündinute nimed, mida avaldatakse aeg-ajalt ajakirjanduses. Päris hõlbus on eristada eesti ja vene nimesid. Kõige populaarsemad tüdrukute nimed olid Eestis aastal 2019 Mia, Sofia, Emily, Lenna, Marta, Hanna, Alisa, Eliise, Maria ja Saskia. Enamik Eesti vastsündinutest olid ilmselt rahvuselt venelased. Samasugune olukord on poiste nimedega, kuid näib, et nendele antakse rohkem nimesid mis sobivad niihästi venelastele kui eestlastele.
Teadlased Richard Lynn ja Tatu Vahanen on teinud põhjalikke uuringuid rahvaste iibe seosest rahva intelligentsi tasemega ja leidnud, et on tugev pöördvõrdeline korrelatsioon rahva keskmise IQ ja iibe vahel.
Kuigi Eestis pole veel laialdasi uuringuid tehtud, mis tuvastaks eestlaste keskmise IQ, võib Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni PISA (Programme for International Student Assessment) testide alusel järeldada, et eesti noortel ja seega kõikidel Eestis elavatel eestlastel on Euroopa rahvaste hulgas kõige kõrgem IQ. On põhjust arvata, et välismaal elavate eestlaste keskmine IQ on veelgi kõrgem, sest väljaränne on olnud suurelt osalt selektiivne.
Teaduslike uuringute põhjal on põhjust arvata, et sellel seosel on ka kahetsusväärne düsgeneetiline efekt – intelligentsematel inimestel on madalam iive, seega vähem järeltulijaid. See põhjustab pikapeale rahva intelligentsuse taseme languse.
Eestis pole midagi ette võetud, et olukorda parandada. Meetmed nagu tulumaksu soodustused, vanemahüvitised, lapsetoetused ja muud sellised võivad tõesti tõsta sündide arvu, aga nagu kõik uuringud näitavad, mõjuvad need kõige enam madalamatele ühiskonnakihtidele, kes Eestis koosnevad peamiselt venelastest. Eestlaste huvi ei tohiks olla maa täitmine lastega, see peaks olema maa täitmine eesti lastega.
Lootust annab see, et arenenud riikides on ka seos sündimiste ja rahva majandusliku ja tervisliku heaolu vahel, mis on omakorda seoses inimeste rahuloluga elust. Võib arvata, et inimesed, kes on majanduslikult kindlustatud ja rahul oma eluga, on nõus ka perekonda soetama.
Eestlaste negatiivse iibe probleemile on kindlasti vaja leida lahendusi.
Eestlaste proportsiooni Eesti elanikkonnas aitaks tõsta nende tuhandete kodakondsuse tühistamine, kes said selle võltssünnitunnistustega või altkäemaksude abil. Mulle kinnitas üks endine passiameti töötaja, et tal kästi sünnijärgse eestlase passid väljastada paljudele, kes esitasid talle ülituttava, paljundusmasinaga kopeeritud, ilmselt võltsvanavanema sünnitunnistuse, milles olid ainult nimed muudetud. Ta ei suutnud seda taluda – ta ütles üles oma töökoha ja lahkus Eestist.
Kindlasti peame lõpetama seadusliku ja ebaseadusliku sisserände üle idapiiri. Peame ka karmistama kodakondsuse seadusi, et lõpetada kergekäelise kodakondsuse kinkimise välismaalastele.
Tõhus vahend vähendada vene rahvusest kurjategijate proportsiooni Eestis, kes moodustavad enamiku maksumaksjate poolt ülalpeetavate vangla elanikest, oleks neile anda võimalus vanglast vabaneda ja oma suurele kodumaale tagasi minna, kui nad katkestavad kõik suhted Eestiga.
Õige samm oli kehtestada kodakondsuse tühistamine kohtus karistatud reeturitele. Seda peaks laiendama, et lubada kodakondsuse tühistamist ka nendele, kes esindavad Eesti-vaenulike riikide huve, niihästi riigikogus, Euroopa Liidus kui ka sotsiaalmeedias.
Praegune valitsus oma koalitsioonilepingus kinnitas põhiseaduse preambula kõikumatut usku ja vankumatut tahet arendada riiki, mis tagab eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. See annab lootust, et usk, mis on viimase paarikümne aasta jooksul hakanud kõikuma, ja tahe, mis vangub, muudetakse jälle tühipaljast sõnakõlksust lootustandvaks osaks Eesti põhiseaduses.
See annab ka lootust, et praegune ja tulevased valitsused suudavad veel kindlustada ja arendada riiki, mida niikaua kui oskame ette näha, valitsevad eestlased. Usun, et see on eestlaste enamiku südamesoov. Mina soovin seda rohkem kui midagi muud siin maailmas.
Jüri Toomepuu
