02.10.2020
Liberaalses maailmas tunneb inimene ennast kui valge kärbseseene varjus.
“Ca 20 aastat tagasi oleksin ma kindlasti kirjeldanud ennast kui liberaali. Ela ja lase elada. Nüüd on aga liberaalid muutunud libaliberaalideks ehk koondunud vaimse diktatuuri (kärbse)seenekübara alla. Täpsemalt valge kärbseseene alla. Mõtled, et on šampinjon. Sööd ja pea ei valuta sul enam kunagi.
Siiani viirastub mulle libaliberaalide õudusseriaal „Sama palju inimene“. Jeerum, kuidas nad seal kristlasi mõnitasid! Võeti mingi vaimsete hälvetega totu, aga öeldi, et meie valgustunud ja arenenud peame sind sama moodi inimeseks. Palun saage aru, et 99,9 protsenti kristlastest ei ole tänavapildis eristatavad ning pole kindlasti mingid kahtlased friigid, keda sallival maailmal oleks vaja üleolevalt haletseda ja paitada.
Seega olen ma nüüd endalegi üllatuseks paadunud konservatiiv, sest mind huvitab eelkõige ühiskonna kestmine – Eestis kindlasti eestluse kestmine! – ning väärtustan loomulikku ja rauget arengut ajas. Krampides põrandal väänlevad ühiskonnamudelid mind ei vaimusta. Need kipuvad lõppema giljotiini veerel, kus lõpuks jääb üle ainult Madame du Barry’likult piiksatada: „Monsieur le bourreau, encore un petit moment!“ (Härra timukas, veel üks väike hetk!).
Ma tean, et sageli on kombeks rääkida segast juttu. Selliseid nõudmisi esitavad poliitika ja diplomaatia. Mina olen mittekeegi ning seega on mul suur privileeg väljendada ennast võimalikult selgelt. Kui minu jutus on midagi segast, siis ei ole see seal tahtlikult. Inimkeele piirid on inimkeele piirid ning minu kirjaoskus on minu kirjaoskus. Ma ei ole kirjanik. Olen oksaraoga opereeriv orangutang. Mõne sipelgapoisi ma hamba alla saan, aga kindlasti jään alla neile, kellel on midagi oksaraost ontlikumat.
Mul on muuhulgas alljärgnevad tõekspidamised:
Abort on mõrv
Loode on eraldi DNA-ga olend. Eraldi DNA-ga olendi hävitamist ei saa pidada mittemõrvaks. Veelgi jälgim on see, kui aborti loetakse meditsiiniliseks protseduuriks või pereplaneerimiseks. Mis järgmiseks? Lasete täiskasvanule kuuli pähe ning ütlete pärast politseinikule, et tegite meditsiinilise protseduuri või planeerisite ohvri perekonna väiksemaks? Ted Bundy ja Jeffrey Dahmer noogutavad mõistvalt põrguleekidest. Teised vast mitte.
Eriti vihastab mind viimasel ajal, et hambaravi jaoks on vaja meeletult palju raha, aga aborte rahastab riik. See on väljaspool igasugust normaalsust. Muidugi, tavaelus tuleb hakata aborte keelustama järk-järgult. Alguses tuleb ära võtta riigi rahastus ning siis hakata sisse seadma piiranguid.
Raske – aga õnneks väike – probleem on rasestumine pärast vägistamist. Siis oleks abort erand, mida peaks lubama, kui rase on hullumas. Kuid ka siin annaks natuke vast veenda. Mina vaataksin ohvriga teleseriaali „Batman“. Kassnaine (Eartha Kitt) tuli maailma vägistamise tagajärjel. Ta oli väga stiilne ja omapärase mõtlemisega naine. Nt külastas ta apartheidi ajal Lõuna-Aafrika Vabariiki. Mittevalgetele tähtsatele külalistele anti tol ajal spetsiaalne dokustaat, mis lubas neil ainult valgetele mõeldud teenuseid kasutada.
Eartha läks lunaparki ning kui teda tuldi sealt tema tõmmu nahavärvi tõttu välja viskama, siis otsustas ta järsku seda paberit mitte näidata ning lasigi end välja visata. See oli suur skandaal, mille Lõuna-Aafrika mätsis kinni, andes raha põlisrahva tüdrukute koolile. Eartha kommenteeris seda heatujuliselt umbes nii: „Lasin end lunapargist välja visata, et saavutada hea lähtepositsioon läbirääkimisteks mulle kasulikel teemadel. Saingi koolile raha. Raha, mida muidu poleks antud. Võite mind veel kuskilt välja visata ja veel koolidele raha anda!“
Arvan, et Eartha Kitt oli kihvt naine just seetõttu, et ta teadis, et tema oli maailma sigitanud kohutav kuritegu. Seetõttu ei morjendanud teda tavapärane õiglus. Ta mängis karmimat mängu. Või kui paljusid mustanahalisi te tunnete, kes oleksid olnud nõus minema apartheidiaegsesse Lõuna-Aafrikasse sõbralikule (!) visiidile? Eeldan, et pärast Eartha Kittiga tutvumist otsustavad mõned vägistamisohvrid lapse sünnitada, sest võib tulla sama tore inimene nagu Eartha Kitt. Kui aga on neid, kes ei suuda, siis nemad saavad oma erandi. Nad saavad õiguse enesekaitseks oma laps tappa.
Abielu saab olla ainult mehe ja naise vahel
Hälbivat käitumist on maailmas alati olnud. Ka loomade seas esineb homoseksuaalset käitumist. Hälbiv käitumine ei vii aga ühiskonda edasi ning seda ei tohiks ükski ühiskond soodustada. Veelgi vähem tohiks selliseid suhteid võrdsustada abieluga mehe ja naise vahel. Minu eeskuju on siinkohal Robert van Guliku kohtunik Di, kes juhendas selles küsimuses üht noort naist. Nimelt arvas naine, et tema eelmised suhted meestega olid halvad ning et ta on hoopis armunud teise naisesse. Tegelikult oli see teine naine naiseks maskeerunud mees, aga seda õnnetu juhendatav veel ei teadnud. Igatahes soovitas kohtunik naisel proovida suhteid teiste meestega, sest paarist-kolmest suhtest ei pruugi veel sotti saada. Siis ütles ta aga umbes midagi sellist: „Kui te kõigest hoolimata loote suhte naisega, siis riigi jaoks olete te täiskasvanud inimesed.“ Ehk siis, tehke, mida tahate, aga riigile te ütlema ei tule, mis on abielu. See määratlus on juba olemas ning jääb kehtima.
Islam ei sobitu Õhtumaade ühiskonda
Ma olen kaugel mõttest, et lugeda kõiki moslemeid terroristideks, vägistajateks ja muuks säherduseks. Olen oma elus suhelnud väga paljude meeldivate moslemitega. Koraan on mul läbi loetud. Assassiinide kodulehekülg https://ismailignosis.com/ (nad ei kutsu end ise assassiinideks, aga tegemist on sama seltskonnaga) sisaldab väga huvitavat ja arendavat lugemismaterjali. Olen viibinud ihuüksinda moslemite kodudes ning minuga ei ole juhtunud midagi halba. Kui jätta välja liiga palju ülimaitsvat toitu, mida moslemite man pakutakse.
Samas ei ole moslemid valmis astuma sammu tagasi ning nende viibimine Õhtumaades on Õhtumaade jaoks pikas perspektiivis ohtlik. Ei saa ka eitada, et kuigi mina suhtlen meeldivate moslemitega, siis on nende seas ka õõvastavat kuritegevust. Mäletan hästi oma retke ühte mu lemmikrestorani Barcelonas. Kuskuss viis seal keele alla. Visiit restorani toimus pärast mingit terrorirünnakut. Tänavad olid inimtühjad ning puude rollis olid sokk peas ja suur relv käes politseinikud. Liikusin sellise inimgarneeringu keskel inimtühja restoranini. Mulle tundus, et restorani omanik pühkis peaaegu suurest meeleliigutusest pisaraid. Ma saabusin kõigest hoolimata. Samas ei tee ma endale mingeid illusioone. Sellest rajoonist on püütud kinni väga jubedaid tegelasi ning moslemitel on suured pere- ja sõpruskonnad. Minu pisarais moslemivana söödab ka kurje inimesi. See on fakt.
Nõukogude kolonistid ja nende järglased tuleb Eestist dekoloniseerida. Eesti ainuke riigikeel – nii de jure kui ka de facto – peab olema eesti keel
Ma ei loe loomulikuks, et kui mina lähen EV riigiametisse, siis rõkkab seal kõikjal vene keel. Ma ei loe loomulikuks, et mind teenindatakse riigiametis (!) vene aktsendiga eesti keeles ning et pärast mind saab sama isiku käest venelane teeninduse täiuslikus vene keeles. Ma ei loe loomulikuks, et ma olen kokku puutunud päris paljude isikutega, kes on Eestis sündinud, kellel on Eesti Vabariigi pass, aga kellega ei ole võimalik kaunis eesti keeles sundimatult suhelda. Sellised inimesed ei ole minu kaasmaalased ega saa selleks mitte kunagi. Nende kodakondsus on selgelt saadud pettusega või vähemalt emotsionaalse pettusega.
Mis asi on emotsionaalne pettus? Millestki sellisest on kirjutanud suur liibanoni mõtleja Nassim Nicholas Taleb. Taleb käis keskkoolis prantsuse keeles ning on lugenud läbi kuhjade viisi prantsuse kirjandust. Loomulikult prantsuse keeles. Oma vanemate tõttu oli tal võimalik saada Prantsuse kodanikuks. Taleb keeldus, sest enda väitel puudus tal Prantsusmaaga emotsionaalne suhe. Temast sai hoopis Ameerika Ühendriikide kodanik. Taleb on väga rikas rahandustegelane. Mitte ükski tervemõistuslik rikkur ei soovi hakata Ameerika kodanikuks, sest Ameerika kodanikud peavad Ameerikale maksma makse ka teistes riikides teenitud tulu pealt.
Taleb ütles, et tema tsunftis tahavad kõik seda va rohelist kaarti ehk Ameerika elamisluba. Ameerika kodakondsust ei taheta aga üldse. Taleb aga lähtus ainult oma tunnetest. Seega peab ta maksma palju makse, aga tunneb, et tegi õige otsuse. Ehk siis, ühel pool on meil Taleb, kes loeb prantsuse kirjandust nagu loom ning räägib prantsuse keelt emakeele tasandil. Teisel pool on meil nõukogude inimesed, kes tönkavad eesti keelt vaevu ning näitavad oma käitumisega, et nad jälestavad sellist olulist väärtust nagu eestlus. Taleb Prantsusmaa kodanik olla ei taha. Nõukogude okupandid tahavad olla Eesti kodanikud. Miks?
Ma ei loe loomulikuks, kui eesti laps peab minema kooli, lasteaeda, mänguringi ning seal rõkkab vene keel. Ma ei loe loomulikuks, et lapsevanemat, kes sellega nõus ei ole, manitsevad tädilikud töötajad nn. sallivuse teele. Ei, salliv töötaja! Eesti lapsel on õigus mängida Eestis eestikeelses keskkonnas. Kui teie olete sellise elementaarse asja vastu, siis sallimatu kurjam olete teie, mitte lapsevanem.
Minu arvates tuleb Eesti dekoloniseerida. Nõukogude okupandid ja nende järglased peavad minema tagasi koju. Olen muidugi teadlik aja olemasolust ning olen isegi näinud väga üksikuid nõukogude okupantide järglasi, kes enam vene keelt ei oska või kelle vene keele oskus on napp. Üks neist ütles mulle näiteks, et ta oskab vene keeles lihtsat igapäevast juttu ajada, aga kirjutada ei oska üldse. Tema emakeel oli selgelt eesti keel ning tema emotsionaalne suhe Eestiga oli tugev.
Sellise inimese dekoloniseerimine oleks minu meelest julm ja ebavajalik. Meie oleme ta enda omaks teinud ning meie omaks ta ka jääb. Samas on selliseid näiteid Eestis ülimalt vähe, mis tähendab, et minu tagasihoidliku hinnangu kohaselt tuleb kindlasti dekoloniseerida vähemalt 90 protsenti nõukogude okupantidest ja nende järglastest. Vastasel juhul ootab Eestit ees hukk. Dekoloniseerimisotsuse peab määrama ainult inimese käitumine ja oskused. Püsielaniku võõrkeeles lausutud sõnad à la „mulle nii meeldib eesti keel ja eesti keele õppimine on väga vajalik“ kuuluvad kategooria pläma alamkategooriasse hülgemöla. Mõtteviis „avame eesti keele maju ja anname integratsiooni sihtasutuste tädikestele veel paar triljonit küpsiste ja tee ostmiseks ning lõimime ka eestlasi kahepoolsete barankanärimiste käigus“ on lihtsalt kuritegelik. Samuti on minu meelest kuritegelik nõukogude okupantkond Eesti kaitseväes. Nemad kaitseväes teenida ei tohiks. Siinkohal soovitan võtta šnitti Iisraelilt, kus araablastest kodanikud reeglina armees ei teeni.
Nägin und. Unenäos külastas mind jõuluvana. Jõuluvanal oli kaasas kingikott, kus oli sees neli eelpool mainitud kingitust. Sööstsin kohe jõuluvana manu, et talle neli laulu laulda. Jõuluvana ütles aga mulle, et tema ahneid lapsi ei teeninda. „Aga jõuluvana!“ oigasin ma haledalt. Jõuluvana labakinnastatud käsi liikus vööni, kus tal oli vitsakimp. Sain aru, et olukord on nii nagu ta on. Mul oli õigus laulda täpselt üks laul ja saada üks kingitus. „Kingituse valid muidugi ise,“ teatas jõuluvana armulikult.
Elus peab minema tihti kompromissile. Peame valima esmatähtsa ning jätma paljud tähtsad asjad kõrvale. See on väga valus ja ebameeldiv, aga kahjuks ka tegelik elu. Kõike ei saa. Mis on sellest nimekirjast siis minu jaoks kõige kaunim kingitus? Number neli. Number nelja nimel olen nõus lubama aborti, mida pean mõrvaks. Number nelja nimel olen nõus lubama homoabielu, mida pean vääraks ning pikas perspektiivis ühiskonna jaoks ohtlikuks. Number nelja nimel olen nõus lubama ka sisserännet islamimaadest, mida pean samuti äärmiselt ohtlikuks. Number neli on minu arvates Eesti kõige painavam ja julmem probleem. Selle lahendamine peaks toimuma esmajärjekorras. Haiguse ravi on patsiendi vaatenurgast tähtsam kui võimaliku haiguse ennetamine. Haige patsient kannatab. Patsient, kes veel ei kannata, ei ole veel patsient.
Olen muidugi teadlik, et minu probleemide järjekord ei kattu väga paljude teiste konservatiivide probleemide järjekorraga. Vagad konservatiivid laulaksid jõuluvanale oma laulu ja valiksid abordi keelustamise. Truus abielus elavad konservatiivid laulaksid jõuluvanale ja valiksid abielu mehe ja naise vahel. Hästi vene keelt oskavad konservatiivid laulaksid jõuluvanale krokodill Gena laulu ja valiksid elu ilma moslemiteta.
Mulle tundub seega, et konservatiivide leeris on meil kõigil samad mured, aga need mured on erinevas tähtsusjärjekorras. Kui tuleb karm jõuluvana ja käsib valida ainult ühe kingituse, siis on asjalood kurvad. Minu valik ei kattu paljude teiste valikuga. Seega olen ma tänases Eesti Vabariigis poliitiline eremiit. Jälk ja halastamatu marurahvuslane. Mõnituste ja viha objekt. Seda ka paljude konservatiivide seas, sest „venelased on valged inimesed ja kristlased.“ Mul on väga kahju, aga see argument minu jaoks ei päde.
Aga noh, referendumil pooldan ikkagi, et abielu oleks ka põhiseaduses ainult mehe ja naise vahel. Kui tuleb abordireferendum, siis teen oma linnukese sõna taha ‘mõrv’ ning kui tuleb mošeeehitamise referendum, siis teen väga rasvase linnukese sõna taha ‘ei’. Kui referendumil pakutakse vastusevarianti ‘ei ja veelkord ei ning käige oma mošeega kus…’, siis teen sinna taha ka linnukese. Topelt ei kärise.
Kui paljud konservatiivid ühinevad aga minu dekolonisatsioonireferendumi linnukesega?
Minu teksti tuum on lihtne. Elus ei saa kõike. Tuleb minna kompromissile. Ma ei pea õigeks valimispäeval kodus konutamist ja poliitika eiramist. Eeldan, et paljud ei käi valimas, sest pole kedagi valida. Selline mõtlemine ei kõlba kassi saba allagi. Valige välja partei, mis on kõige lähemal teie vaadetele, ja minge valima. Ei, te ei saa kõike, aga paremuse poole saate asju vast küll.
Ma tunnen end poliitilises sfääris väga üksinda. Võib-olla tuleb kunagi partei, mis palkab advokaadid, kes on valmis maailma kõige kõrgemates kohtutes põlvili langema ning anuma Eestile ja eestlastele õiglust. Nõukogude okupandid ja nende järglased peavad minema tagasi koju. Kui maailma kõige kõrgema kohtu kohtunik ütleb: „Nõus!“, aga tingimusel, et riiklik abort jääb ning homod peavad saama abielluda, siis mina võtan selle julma pakkumise vastu. Võtan ka julma pakkumise vastu moslemite puhul, kuid rändekvoodi piires ning kullipilguga neid kontrollides. Mõned kurjamid libisevad paratamatult kontrollist läbi, aga kui vaadata nõukogude okupantkonna protsenti meie vanglates, siis saan olukorra kindlasti palju paremaks. Pärast dekolonisatsiooni saab iga eestlasest vang endale vanglas mitmetoalise korteri. Süürlased on suutelised eesti keele ära õppima aastaga. Nõukogude okupandid ei ole.
Ma ei kuulu mitte ühtegi parteisse. Kunagi kuulusin ma lühikest aega sellesse parteisse, mille nimi on praegu Isamaa. Ma olin aus liige ning maksin ka liikmemaksu. Olen aru saanud, et Eestis väga paljud parteiliikmed liikmemaksu ei maksa ning välja neid selle eest ei visata. Mingil hetkel nägin aga häirivaid asju, mis on eestlusega vastuolus. Eriti tugevalt on ilmnenud need asjad uues liikumises Parempoolsed. Maksin oma viimase liikmemaksu ära ja lahkusin parteist. Praegu olen EKRE valija. Riigikogusse valisin Jaak Valge. Mida ma tulevikus teen? Ei tea. Vaatan, mida parteid pakuvad ning nende käitumist, sest sõnad ja teod ei pruugi ühtida. Oravad võivad ju isegi mõnikord eestlusest lobiseda, aga nende tegevuse(tuse) kibedaid vilju peame me nosima siiani.
02.10.2020 Anno Domini
Piret Kivi