Kui konservatiivse maailmavaatega inimestel võetakse õigus oma väärtusi kaitsta ja need tembeldatakse millekski väga valeks, siis on sellel riigil põhjust totalitarismi karta.
Üks konservatiivne poliitik ütles välja oma maailmavaatelised seisukohad ja kohe tuli liberaalsest leerist suukorvide reklaam.
Nagu ütles EKRE liider Martin Helme, ei saa ega tohi anda liberaalidele õigust otsustada konservatiivide eest, mida nood tohivad öelda – see on sõna- ja südametunnistusvabaduse küsimus.
Rahvuskonservatiividel on väärtusküsimustes oma kindlad seisukohad, millest nad ei saa ega tohigi taganeda, ja üheks neist traditsioonilise perekonna ning ühe mehe ja ühe naise abielu kaitsmine. Agressiivne homoagenda aga on alustanud suurpealetungi just nende väärtuste vastu.
Liberaalidel pole vähimatki õigust öelda ühiskonnale ette, kuidas suhtuda homoseksualismi. Igal inimesel on õigus suhtuda negatiivselt sellisesse nähtusesse, mis on kuivanud oks elupuul ja ei anna inimkonnale midagi sisulist. Pigem on sellise elulaadi lauspropageerimine ja ülistamine hakanud ühiskondi lõhestama.
Mart Helme poolt väljaöeldu on ühtlasi ka poliitiliste ideede levitamise õigus.
Esmaspäeval esitas Reformierakond ka eelnõu, millega kriminaliseeritaks vaenukõne. Ilmselt loodab opositsioon olla selleks jõuks, kes hakkab paika panema selle, mida vaenukõne üldse endast kujutab. Või loodavad nad Brüsseli toetusele, kes on keti pikkuse juba kindlaks määranud.
Eelnõu seletuskirja järgi rikuvad rassism ja ksenofoobia otseselt vabaduse, demokraatia, inimõiguste ja põhivabaduste austamise ja õigusriigi põhimõtteid. Kes määraks sel juhul ksenofoobia mõiste? Kas vastuseismine slaavlaste massilisele sissevedamisele, mis muudaks Eesti märgatavalt venekeelsemaks ja suruks eesti keele nurka, oleks võõraviha? Sotse ja reformareid teades – kindlasti oleks, migratsiooni tõrjumine ja eestluse kaitsmine demograafilise olukorra halvendamise vältimiseks on nende silmis võõraviha. Nagu ka ülikoolide migratsioonipumpade seiskamine.
Vaenukõne kriminaliseerimine oleks sotsidele ja reformaritele kui suur poliitiline kaigas. Ise nad toetavad nii massimigratsiooni kui ka traditsionaalse perekonna lammutamist, ja kui nende oponendid oleks mistahes rände või seksuaalsete fantaasiate vastu, saab neid kohe vaenukõnemalakaga udjata. Või siis saaks sõjaväepolitsei kaotanud Jürgen Ligi öelda Deniss Metsavase suguste tausta päevakorda võtmisel, et rahvuslikul tasapinnal ei tohi riigireetureid diskrimineerida – neid, kellele ta ise tee avas.
Muidugi oleks Reformierakonnal jama ka oma liikmete ja oma presidendi vihakõnedega. Kallas viitas ettekandes põhiseaduse paragrahvile, mis ütles, et kõik on seaduse ees võrdsed ning kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.
Kas Ligi jutt kinnisest suust kaunite silmade all poleks diskrimineerimine soo alusel, sest nii nõuti ju naise vaikimist kui mehed räägivad? Kas rünnakud Mart Helme vastu rahvuskonservatiivse maailmavaate väljendamise pärast pole diskrimineerimine poliitiliste veendumuste tõttu? Sama diskrimineerimise alla käivad ka Kaja Kallase enda ja president Kaljulaidi üleskutsed lülitada EKRE poliitilisest süsteemist üldse välja?
Muidugi jäetakse “omade” vihakõned kõrvale, sest suukorvid on mõeldud oponentide jaoks. Reformierakond ja sotsid loodavad, et just nemad on vihakõnede üle otsustajad ja rikkumiste eest karistajad. Kogu liberaalse leeri ettevõtmisel toimub vaikiva ajastu kehtestamine.