21.10.2020
Vaenukõne Jeesusest tänaseni.
“Vabas maailmas on täiesti loomulik, et on gruppe, mille liikmed ei meeldi. Põhjusi, miks ei meeldi, tuleks vast otsida isiklikest kogemustest ja ka esivanemate kogemustest.
Einestasin mosleminaisega. Mosleminaisel oli peas rätt. Ütlesin: „Me oleme kahekesi. Sa võiksid räti ära võtta.“ Moslem vastas: „Mul on juuksed pesemata.“ Laual oli palju maitsvat toitu. Mingil hetkel vaatasin moslemile otsa ja ütlesin: „See, mis praegu toimub, on täpselt nagu 12. sajand Pühal Maal. Meil on suuri eriarvamusi, mida me ületada ei suuda, aga me saame nendest hoolimata mingites olukordades hakkama.“
Ka Pühal Maal istusid kristlased moslemitega maha ja sõid üheskoos maitsvat toitu, sest miks ka mitte. Sõprusest oli asi aga väga kaugel. Väitku neomarksistlikud ajaloolased oma uuemates monograafiates mida iganes. Suhelda on võimalik ka ebameeldivate isikutega ja ka nendega, keda vihatakse. Iga suursaadik, kes on töötanud vaenulikus riigis, võib seda ju rahulikult kinnitada.
Vestlesin hiljuti paari venelasega. Võib-olla on nad kellegi jaoks kenad inimesed. Minu jaoks aga kindlasti mitte. Tundsin nende läheduses ebamugavust ja vastumeelsust. Meie vahel on liiga palju paksu verd ning ajalugu, mida me samamoodi ei mõista ega mõistma ei hakka. Seda siluda ei anna.
Kas me saame aga mingites olukordades koostööd teha, kui see on kasulik? Otse loomulikult. Paluks aga kirsaga mitte ust lahti lüüa ning karjuda: „Miks sa meid ei armasta?“ Saate vast isegi aru, miks ainukesed tunded teiesuguste vastu saavad olla vastikus, viha, hirm ning võib-olla mõnikord tuim ükskõiksus.
Nüüd tuleb aga väga tähtis punkt. See, et keegi ei meeldi, ei tähenda, et ei suudeta olla õiglane. Olen sada protsenti veendunud, et kui mõni nn „paadunud ekreiit“ oleks kohtunik ning arutlusele tuleks olukord, kus EKRE liige on maha löönud homoseksuaalse sotsi, siis läheks see mõrtsukas väga kauaks ajaks vangi. Ka siis, kui ta on äärmiselt meeldiv isik.
Mulle ei meeldi ühiskonnad, kus keegi tuleb mulle ütlema, kes mulle peab meeldima ja kes ei pea. Mulle ei meeldi ühiskonnad, kus on lubatud mind alavääristada ja manitseda, sest mulle ei meeldi mingid inimesed, rahvused, grupid jne. Tunded on vabad. Seega on mul õigus vihata nii et kõrvus huugab.
Nii kaua, kui ma olen õiglane ja ise kedagi maha ei löö, pole teie asi, mida ma mõtlen, keda ma vihkan ja keda ma armastan. Kas saab üldse teadlikult (!) otsustada, et nüüd ma vihkan, aga nüüd hoopistükkis armastan? Mina ei saa. See on sügavam tasand kui pelk tahe. Ma ei saa otsustada, et nüüd ma enam ei vihka. Ma ei saa otsustada, et nüüd ma armastan.
Jah, ma arvan, et Eestimaa jätkuv venestamine on masendav ning iga Eestis elav venelane, kes sellele tahtmatult või tahtlikult kaasa aitab, tekitab mus suurt vastikust ja viha. Jah, ma arvan, et islam Euroopasse ei sobitu ning moslemite sissevedu Eestisse peaks olema lubamatu. Ma arvan palju asju.
Kas hakkate mind varsti kuskile lohistama? Või on mu tunded siiski vabad? Kui mu tunded on vabad, siis jääb mulle õigus soovi korral avaldada nii armastust kui ka öelda mõnele inimesele, et tema rahvus on mulle vastik. Võtku teadmiseks ning elagu edasi.
Kujutame ette, et suurim eesti kirjanik, kelle eesti keel on kõrgustes, kuhu küünivad vähesed, ning kes meeldib mulle tohutult, tapab ära ühe (pool)umbkeelse nõukogude okupandiroju, kellesuguseid ma jälestan, ning teel koju lööb maha ka ühe öös hulkuva moslemi. Sellise, kes ei lõimu Euroopas mitte kunagi ning kes ei tohiks üleüldse Eestis elada.
Kujutame ette, et mul kästaks määrata sellele meeldivale mõrvarile karistus. Tõendid tema vastu on raudkindlad. Ma garanteerin teile, et see mulle igati meeldiv eesti soost mõrvar läheb välgukiirusel kongi ja jääb sinna väga pikaks ajaks. Mul on savi, et ta mulle meeldib. Mul on savi, et okupant ja moslem mulle ei meeldi. Õiglus ikkagi eelkõige.
Mulle ei meeldi inimesed, kes sobravad oma kärnaste kombitsatega mu hinges ja ütlevad mulle tädikult plutiplutitades või onulikult ähvardades, mida mul on üldse õigus oma hinges tunda. Kuulge, tädid ja onud, ma juhin teie tähelepanu faktile, et te olete minusse sisenenud ilma minu loata. Kuna see on jõhker grupivägistamine, siis kõtt! Ümberpöörd ja kohe kongi! Palun vangladirektoril panna ühe teist suurima eesti kirjaniku kongikaaslaseks. Vabandan suurima eesti kirjaniku ees, et ta peab edaspidi oma kongi jagama jõhkra vägistajaga.
Aga ka see on tõend, et isegi okupandiroju ja lõimumata moslemi mõrva eest peab karistus olema väga karm. Edaspidi kuuleb eesti soost mõrvar lakkamatult, keda ja kuidas tuleb tal armastada. Vaenukõne keelab uus kongikaaslane ära. Aga ettevaatust, hingevägistaja! Ära unusta, et sa jagad kongi mõrvariga! Meeldiva mõrvariga, aga siiski mõrvariga.
Eesti ühiskonda ähvardab Brüsseli vihakõne, vaenukõne või mõne muu samatähendusliku sõna seadus. Selle seaduse vastu peab võitlema viimse hingetõmbeni. Aga mis siis, kui me kaotame ja seadus surutakse siiski läbi? Sellisel juhul saab minust täiesti ametlikult kurjategija. Õhutan siinkohal vaenu ja kutsun teid kõiki minuga koos vanglatunkesid ülle tõmbama. Ei tea ainult, kas nad on meil triibulised nagu romaanides või oranžid nagu Ameerikas? Ma pole kunagi vanglas olnud, aga vahet ei ole. Mulle sobivad nii triibulised kui ka oranžid riided.
Võin ka surnukuuris laipu küürida ja sotsiaalprogrammis osaleda. Tegelikult, sotsiaalprogrammi väga ei tahaks. Seal on raudselt plutiplutitavaid tädisid ja ähvardavaid onusid, kes ütlevad, mida uuemad Euroopa Liidu materjalid mul tunda ja öelda lubavad. Ma vahetaks seega sotsiaalprogrammi paari lisalaiba vastu, keda ma olen nõus surnukuuris vannitama, riietama ja kammima. Laibad on jahedalt väärikad. Nad jätavad mulle alles mu tunded ja mu sõnavabaduse.
Mida teeb Brüssel, kui 90 protsenti eestlastest on ametlikult kriminaalkorras karistatud? Tõmbab Eesti ümber okastraadi? See variant pole sugugi paha ning puudub ka riive põhiseaduse preambuliga. Olgu EV sellisel juhul Eesti Vangla. Eestlaskonna, kelle hinges möllavad tugevate tunnete lindpriid, rahvusvangla.
20.10.2020 Anno Domini
Piret Kivi