„Mõni asi on selgeks saanud.
Jätaks kõik muu ja keskenduks vaid ühele kaasusele ja see on muidugi siseministri poolt väljaöeldu. Panete tähele – juba selles lauses oli viga – selles lugu ongi, et siseminister talle inkrimineeritavat ei öelnud! Paraku nõuavad järelpärimised ja täpsustamised aega, sestap on ka see kirjutis juba retrospektiiv.
Diplomeeritud tõlgina tean, kui tähtis on originaal – kust see kõik tuleb ja see on elementaarne. Selle tähtsust rõhutas ka vaieldamatu proff Priit Hõbemägi, keda ju ometi siseministri-lembuses süüdistada ei saa!
Tegelikult öeldu on üldsusele äraspidiselt ette kantud, see on fakt. Sotsiaalvõrgustikes on üldiselt selgeid päid ja sealt tulevaid mõtteid suhteliselt vähe.
Meeldivaks erandiks oli Holger Kaljulaid, kes kirjutas selgelt ja ülimalt täpselt: “Teksti kõnealuse koha täpne mõte selgub ainult kontekstis ja see oli järgmine.
Helme: Riik laste ja kõlbluseta säilida ei suuda.
Eggert: Kas kardate, et geid jookseksid eesti rahvast üle?!
Helme: Jooksku Rootsis.
Mart Helme repliik originaalis:
“Pust’ begut v Švecij.” (Пусть бегут в Швеций)”
Küsimus kasvab siit ise välja – kas tõlk tegi tööd kogemata või meelega valesti? Tõlkebüroo “Luisa” (just selle poole pöördus Postimees tõlke saamiseks) juhatuse liige vastas vestluses allakirjutanuga viisakalt, et nad tellimustöid kolmandatele välja ei anna, see tundub ka mõistlik.
Missuguse teksti andis Postimees tõlkimiseks? Võimalusi on siin kaks – kas eksis tõlk või andis PM teadlikult vale teksti. Tulemus on sama – moodsas keeles ebatõde, aga arusaadavas keeles lihtsalt – vale.
Ja mis järgnes? Üks, kes teab, et kogu süüdistus on vale, nõuab vabanduse palumist sellelt, kes teab ka, et ta midagi sellist, mille eest vabandust peaks paluma, teinud ei ole. Mis mäng see siis on?! Absurd?!
Aga – mass on liikvele aetud, tõe jaluleseadmine on raske kui mitte võimatu ja sel pole ka enam mõtet, sest hullunud mass (vt ka G. le Bon) seda ei tahagi, sest see nõuaks oma käitumise ja tõekspidamiste ümbervaatamist.
Muide – vale tõlkimine on praegu moes, algallikaid ei viitsi keegi otsida ja neist ei saa paraku ka „tegijad“ aru, ja see ei käi mitte ainult ajakirjanduse kohta. Ühine on aga üks – nende valede eest ei vastuta mitte keegi.
Kuidagi kafkalik olukord – kisa käib asja ümber, mida ei olnud ja see, mis tegelikult on, ei leia üldse mingit kajastust – võtke või jätkuv täiemahuline sõda Jeemenis, bakterrelvade uus võidurelvastumise faas või maailmavarade ümberjagunemine koroonapandeemia varjus.
Korraks veel kõmu tekitanud intervjuu juurde – Eggert on üsna tuntud tegelane. Ta töötas pikka aega Venemaal, vene keel on talle kodukeel ja ta on selle käsitlemisel meister.
Tema seatud lõks Helmele on vägagi peen, mida Helme kas kogemata või vaistlikult vältis ja Eggert jäi erandkorras oodatud sensatsioonist ilma. Erandkorras seepärast, et tal on see tavaliselt on see tema üsna kireva ja eduka karjääri jooksul õnnestunud – seda just inimeste puhul, kelle emakeeleks vene keel ei ole. Aga – see oleks juba teema omaette.“
Andres Raid, ajakirjanik