Peaminister Kaja Kallas (Refor mierakond) märkis Financial Times’ile antud intervjuus, et EKRE sobib opositsioonierakonnaks, kuna nood on alati kõigele vastu. Euroopa Parlamendi saadik Jaak Madison (EKRE) märkis selle peale, et ega peaminister saavatki oma positsioonilt rahvuskonservatiivide kohta midagi head öelda. “Poliitkonkurentidele ongi raske kiitusi jagada,” sõnas ta Delfile.
Financial Times’i ajakirjanik Richard Milne tõi EKRE artiklis välja negatiivse varju all – justkui Eesti rahvusvaheline imidž saanuks Jüri Ratase eelmise valitsuse all löögi. Madison märkis seda kommenteerides, et eks iga ajakirjanik kirjutab nii, kuis maailmavaade lubab.
“Mitte kõik tippajakirjanikud ei kirjuta neutraalseid uudislugusid, vaid pannakse arvamus juurde,” sõnas Madison ning märkis, et Financial Times on iseenesest juba teatud maailmavaate suunas kaldu. “Kui selle väljaande ajakirjanik arvab, et EKRE tõttu saadi sinikad külge, siis see on tema arvamus. Meile peaks olema oluline, mis on reaalsed otsused, mis on toetus erakondadele.”
Mis puudutab aga Kaja Kallase kommentaari, justkui EKRE sobikski vaid opositsioonipartei rolli, vastas Madison, et Kallas ilmselt tunnetab, et kui eelmisel kevadel ei teatud veel, kui ohtlik viirus on, saadi olukord kontrolli alla minimaalsete kahjudega, ettevõtted ja töötajad päästeti. Maksukeskkonnas toodi miljoneid läbi aktsiisilangetuse tagasi. Avalikult ei saa ta aga öelda, et EKRE tegi ära ka midagi head, mida Reformierakond pole kas suutnud või tahtnud teha.”
“Kaja Kallasel oleks mõistlik aru saada, et valija tahtest pole mõtet üle sõita. Kui valija soovib näha valitsuses parempoolset poliitikat, siis Reformierakond peab seda aktsepteerima. Ja kui Reformierakond aktsepteeriks seda, siis oleks Eesti riigi demokraatia ju päris heades kätes,” rääkis Madison.
Rääkides piirangutest, mida Kallas samuti puudutas, ütles Madison, et see kriis on tekitanud paljudes mõnusa võimaluse kehtestada piiranguid justkui tervishoiu kaitseks, aga piirangute lõdvendamisega jäädakse venima. „Riigid, kes räägivad väga palju kodaniku- ja isikuvabadustest, on vägagi valmis neid piirama. Kõige hullem on see, et kodanikud ise on valmis neid piirama. See on hirmutav. Mõne riigi elanikud tahavadki rangeid piiranguid. Teised aga pole oma põhiõiguste kärpimisega nõus.”