Rassismivastane võitlus – kas õiglusnõue või kättemaks?

Praeguse rassismivastase võitluse üheks piduriks on vabanduste väljapressimine, mis devalveerib ajaloolise ülekohtu heastamist.

Hollandi valitsust nõustav komisjon ütles neljapäeval, et riik peab vabandama oma orjakaubandusliku mineviku pärast. Amsterdami linnapea vabandas ametlikult, kuid peaminister Mark Rutte ütles juba eelmisel aastal, et valitsus ei plaani vabandada.

Vabandamisi pressivad välja just vasakliberaalsed ja neomarksistlikud rühmitused nagu BLM, ja nende eesmärgiks pole mitte siiras vabandamine, vaid lömitamine ja enesealandamine vabandaja poolt. Sisuliselt ei taheta mitte õiglust, vaid kättemaksu, mida kuuleb ka paljude mustade liidrite suust. Sellele viitab Lääne mustanahaliste rühmituste arvamus (mida levitavad ka valged vihased vasakliberaalid), et viha valgete vastu polevat rassism, kusjuures valgetelt nõutakse loobumist “valgest olemusest”.

Nelson Mandela on öelnud kaks fraasi: “Olen võidelnud valgete ülemvõimu vastu ja olen võidelnud mustade ülemvõimu vastu. Usun demokraatliku ja vaba ühiskonna ideaali, kus kõik inimesed elavad võrdsena ja neil on samasugused võimalused. See on ideaal, mille nimel ma elan ja mida ma loodan kunagi näha realiseeruvat. Kuid kui elu nõuab, siis olen valmis selle ideaali eest ka surema,” ja “Kui tahad vaenlasega rahu sõlmida, siis pead õppima temaga koostööd tegema. Siis saab vaenlasest hoopis sõber.”

Tänases Lõuna-Aafrika vabariigis toimub kõik just vastassuunas ja Mandela unistus “vikerkaareriigist” (heas mõttes ehk rasside võrdsuse kontekstis) on täiesti hääbunud – must enamus on algatanud valge vähemuse vastu rassilise genotsiidi.

Ka Martin Luhter King ütles kord: “Mul on üks unistus, et minu neli väikest last elavad ühel päeval rahva hulgas, kus nende üle ei otsustata nende nahavärvi, vaid nende iseloomuomaduste tõttu.”

Paraku otsustavad just tema järeltulijad täna inimeste üle nahavärvi järgi, sest demokraatide marksistlikus Ameerikas põlatakse valgeid nende nahavärvi pärast – üks rassism on asendunud teisega. Kas Black Lives Matter loodab tõesti, et tänavatel märatsedes sünnib rassivõrdsus, kus must, valge ja kollane on sõbrad? Ei, see marksistlik leer ihaldab rassipõhist kättemaksu.

Orjakaubanduse taaga leevendamine ei tähenda üht vabandamiste rodu ja ajalooliste isikute lammutatavaid monumente, sest oma roll orjakaubanduses on ka oma alamaid müünud Aafrika valitsejatel ning araabia orjakaubitsejatel. Praegu Läänes toimuv viib vaenu ja viha teisele ringile, kusjuures ohvriks tahetakse nüüd teha teine pool.