14.07.2021
Peeter Ernits
Mis on süvariik, kuidas see tegutseb ja miks kardab süvariik EKRE-t nagu tuld, seda selgitab endine ajakirjanik, praegune Riigikogu liige PEETER ERNITS.
Kuigi süvariigist rääkijaid on püütud jonnaka järjekindlusega tembeldada vandenõuteoreetikuteks, olen mina Riigikogu liikmena avastanud üllatusega, et paraku on asjal tõsi taga. Ehkki valija läkitab Toompeale kellegi oma huve esindama, tahab end mõnusalt sisse seadnud juhtivate ametnike klann muuta rahvasaadiku oma kuulekaks käpikuks.
Ametnikud vaatavad poliitikute peale küünilise rahuga. Poliitikud tulevad ja lähevad, nemad jäävad. Pole vahet, kas tegemist on Riigikogu liikme või ministriga. Üks kamp statiste kõik. Ametnikud mitte üksnes ei jää, vaid ka teavad, mida tuleb teha ja kuidas. Sest nad on siin juba kaua olnud, neil on sidemed ja nende käes on informatsioon, loomulikult kõige värskem.
Ametnikel on õigus, sest just informatsioon on see, mis maksab. Kelle käes on informatsioon, see ka valitseb. Kuid mis mõte on siis valimistel ? Milleks see kõik, kui inimene, kelle rahvas oma esindajana Toompeale läkitab, ei saa lubatut ellu viia?
Ametnikud kirjutavad seadusi, panevad kokku riigieelarve, ent samal ajal üritavad oma tegevust üha enam salastada.
Süvariik või ABS?
Sõna süvariik tuleneb türgi keelest (derin devlet) ja tähendab valitsemisviisi, mis on rajatud salajastele ja mitteametlikele võimuvõrgustikele. Need toimivad riigi ametlikust võimust eraldi, eesmärgiga järgida oma huve ning saavutada omi eesmärke.
Süvariigi struktuuri osad sisaldavad kontrollile mittealluvaid elemente sellistes riigiorganites nagu relvajõud, eriteenistused, haldusorganid ja valitsusbürokraatia. Süvariik võib koosneda ka riigiteenistujatest, kes ajavad oma ametkondlikku asja või järgivad avaliku hüve huvides põhimõtteid, mis võivad olla vastuolus võimul oleva poliitilise juhtkonna nägemusega.
Viimastel kuudel olen avastanud, et ka mõned rahvusringhäälingu ajakirjanikud on olukorra tõsidusest aru hakanud saama. Tänavu 27. mail avaldas ERR-i uudistejuht Anvar Samost ajalehes Põhjarannik tähelepanuväärse loo pealkirjaga „Süvariik või ABS?“.
Samost alustab oma lugu selliselt: „Ametnike ringis tehtavate otsuste must kast on poliitikute omast oluliselt suurem ja lisaks kasvab pidevalt, kuid enamasti ei pane me seda tähele.“
Mis asi on ABS? Kunagise justiitsministri Rein Langi sõnade järgi on see „administratiiv-bürokraatlik süsteem“, teiste sõnadega seltskond kõrgeid ja keskastme ametnikke.
Vaatame kolme näite abil, kuidas nad tegutsevad.
Statistideks muudetud rahvasaadikud
11. detsembril 2019, samal päeval, mil Riigikogu võttis vastu järgmise aasta eelarve, kutsusin kokku riigieelarve arusaadavaks muutmise toetusrühma. Paljudele inimestele tundus see absurdne. Et kuidas siis nii? Võtate eelarve vastu ja kohe loote toetusrühma, mis lubab eelarve arusaadavaks muuta? Sellega te ju tunnistate, et te ei saa aasta kõige tähtsamast dokumendist ise ka aru.
Aga seda me just ütlesimegi. Mina olin selleks hetkeks olnud Riigikogu liige juba viis aastat ja riigieelarve iga kord põhjalikult läbi lugenud – enam kui 300 leheküljelisest patakast oli märkamatult saanud mu öökapiraamat. Kõigi nende aastate jooksul märkasin, et iga kord muutub eelarvest arusaamine aina raskemaks.
Ent niisugust tormijooksu nagu sel detsembripäeval polnud mina varem näinud. Toetusrühma tuli suur osa poliitilisest eliidist, nende seas terve Riigikogu toonane juhatus ehk Henn Põlluaas, Siim Kallas ja Helir-Valdor Seeder. Tuli ka enamik meie rahanduse raskekahurväest: endine Eesti panga asepresident Andres Sutt ja endine rahandusminister Aivar Sõerd. Tuli ka täna peaministriks saanud Kaja Kallas.
Selgus, et mina, kes ma rahandust õppinud pole, ei olegi ainus, kes eelarvest aru ei saa. Selgus, et sellest ei saa aru isegi endine maksuameti juht Aivar Sõerd. Ametnikud olid muutnud eelarve tasa ja targu Riigikogu liikmetele üha raskemini hoomatavaks. Kui eelarve tulud on enam-vähem arusaadavalt esitatud, siis kulude pool on muudetud läbipaistmatuks.
Eesti praegune riigieelarve on üles ehitatud programmidena. Üks näide. Sotsiaalministeeriumi eelarves on tervist toetava keskkonna programm, tervist toetavate valikute programm ja inimkeskse tervishoiu programm. Esimeses potis on 6,6 miljonit, teises 20 miljonit, kolmandas aga lausa 1,76 miljardit eurot. Milleks neisse pandud raha tegelikult kasutatakse teavad paraku vähesed.
Mõõdikud on abstraktsed, tuginevad vananenud statistikale ega anna mitte mingit ülevaadet. Kulude veider esitusvorm programmide ja mõõdikutena võimaldab ära peita informatsiooni selle kohta, milleks maksumaksjatelt suure vaevaga kokku kogutud raha tegelikult läheb.
Hiljuti arutasime asja riigikontrolör Janar Holmiga. „Järjest segasemaks eelarve läheb,“ lajatas riigikontrolör ja jätkas: „Riigikogu ei otsusta praegu enam midagi, avalik kontroll raha kasutamise üle on täielikult läbi lõigatud. Olete oma võimu vabatahtlikult ära andnud.“
13. mail sain kirja õiguskantsler Ülle Madiselt. Tema kirjutas, et eelarveotsuste tegemine kandub üha enam tagatubadesse. Kuluartiklite arv seaduses on varasemate aastate riigieelarve seadustega võrreldes drastiliselt vähenenud ning läbipaistvuse vähenemisega saab maksumaksja raha kasutada kergesti ebavajalikele projektidele ja suureneb korruptsioonioht.
Kuluaarides räägitakse lausa selliseid hulle jutte, et mõnes ministeeriumis olla kaks eelarvet – üks, mis on arusaadav neile endale, teine kummitempliks muudetud Riigikogule; vähe sellest, mõnikord ei saa ka minister asjast aru.
Ettenägelik kaadripoliitika
Vaatame, kuidas ABS ennast taastoodab.
Kõrgemate riigiametnike paikapanemisel on Eesti Vabariigis kindlad reeglid. Iga mats pumba juurde ei pääse. Hakatuseks kuulutab riigisekretär välja konkursi, seejärel annavad huvilised endast teada, avaliku teenistuse tippjuhtide valikukomisjon katsub nad korralikult läbi ning esitab siis kõige sobivama ministrile kinnitamiseks. Kui minister ei taha oma elu keeruliseks teha, ei hakka ta vastu punnima. Kõik läheb nagu lepase reega.
Kriteeriumid, millele kõrge riigiametnik vastama peab, on mustvalgel kirja pandud. On tähelepanuvääre, et oma valdkonna tundmine ei ole sugugi kõige olulisem. Tähtsaim on osata inglise keelt vähemalt tasemel B2 ja mõista globaalse maailma väljakutseid.
Eesti superametniku kompetentsimudel on kuuenurkne, kus iga nurk kirjeldab ühte kompetentsi. Ja igaüks neist on ilusam ja õilsam kui teine. Otsustage ise: „tuleviku kujundaja“, „väärtuste looja“, „tööõnne hoidja“, „tulemuste saavutaja“, „enese arendaja“, „innovatsiooni vedaja“.
Bürokraatide loodud mudel kirjeldab tippjuhti, kes kujundab julgelt tulevikku, veab innustatult innovatsiooni, loob sihtrühmadele väärtust, hoiab töötajate tööõnne, arendab ennast süsteemselt ning saavutab väga häid tulemusi.
Haridusminister Mailis Repsi poolt haridus- ja noorsooameti juhiks kinnitatud inimeselt ei nõutud mitte mingit erialast kompetentsi. Tal ei pidanud olema õpetaja diplomit, talt ei nõutud eelnevat töökogemust koolis või ülikoolis töötamise kohta. Piisas üksnes inglise keele valdamisest tasemel C1.
Riigikantselei kodulehel avaldatud kuulutusest selgus, millist juhti haridusminister Mailis Reps otsis. Seal oli selges eesti keeles öeldud, et seekord on prioriteediks kolm kompetentsi: „tuleviku kujundaja,“ „tulemuste saavutaja“ ja „tööõnne hoidja“.
Seevastu innovatsioon („tippjuht otsib aktiivselt võimalusi innovatsiooniks, kujundab loovust ja õppimist toetavat organisatsioonikultuuri“), väärtuste loomine („tippjuht kaasab poliitikate ja teenuste kujundamisel sihtrühmi, lähtub nende vajadustest, mõistab valdkonna spetsiifikat ja näeb riiki tervikuna“) ning enese arendamine („tippjuht mõistab oma vastutust avaliku teenistuse tippjuhina ja on tagasisidele avatud“) olid teisejärgulised.
Ah jaa, esimesel konkursil praagiti valdkonda tundvad tippjuhid – nende seas kõige suurema liidetava In Nove juht – halastamatult välja.
Tähelepanuväärne on ka see, millise palgaga uut bürokraati õnnistati. Kõigest 6900 eurot, ja see on vaid põhipalk. Mis on kõrgem kui peaministril ja presidendil.
Kui poliitilise ministri palk on Eestis seadustega paika pandud, siis talle alluvate kõrgete ametnike palkades valitseb anarhia. Kõik sõltub sellest, kui nahaalne ja järjekindel süsteemi saabuv uus bürokraat oma nõudmistes on. Seetõttu võivad isegi sarnaste riigiametite juhtide palgad erineda üksteisest lausa poole võrra. Vähe sellest – iga uus tulija nõuab enamasti eelkäijast kõrgemat palka.
Ja tõsi on seegi, et ABS-i võtmetegelaste palgad on tihti suuremad ka nende poliitikutest ülemuste ehk ministrite palkadest.
Muuseas, seaduseelnõus, millega haridus- ja noorsooamet loodi, on selges eesti keeles öeldud, et asutuse „mõju on vähene“ ja küünib üksnes sotsiaalses plaanis keskmiseni.
Üha laienev salastamine
Loo alguses viitasin ERR-i uudistejuhi Anvar Samosti artiklile „Süvariik või ABS“. Tulen selle juurde tagasi. Samost kirjutab: „Eelmise valitsuse üks osapool EKRE ja selle juht Martin Helme rääkisid tihti „süvariigist“. Nüüd räägib uue valitsuse peaministripartei esindaja (riigikogu aseesimehe Hanno Pevkuri nõunik) Rein Lang „administratiiv-bürokraatlikust süsteemist“ ehk ABS-ist. Viimane näide puudutab avaliku teabe seaduse köndistamise kava, mis pahaaimamatutele ministritele ametnikel õnnestus nii ette sööta, et eksisteerib reaalne võimalus suure osa ametlike dokumentide igaveseks salastamiseks. Martin Helme lahkumisel rahandusministri kabinetist superministeeriumi hoonest vallandus ametnike suunalt kollektiivne kergendusohe, mida oli kuulda Eesti teise serva. Enam polnud ohtu, et nende poolt rumalaks hinnatud poliitilised nõunikud ministri käsul kõik valmivad paberid kirglikult läbi loeksid.“
Mõni nädal varem, 13. mail, oli ERR avaldanud tähelepanuväärse analüüsi pealkirjaga „Avalik riigivalitsemine ähvardab minevikuks saada“. Mida siis ERR kirjutab? Seekord puhast kulda. „Tänapäeva poliitikakujundamisel on suur osa kodanikel ja kodanikuühendustel. Heas poliitikakujundamises saab kaasa rääkida nii kodanik, valitsusväline partner kui ekspert ja toimib erinevate riigiasutuste koostöö. Osapoolte osalemine otsuste tegemisel annab võimaluse teada saada, keda ja kuidas mingi otsus mõjutab.“
Need üllad read leiab iga ministeeriumi kodulehelt, alajaotuse „Kaasamine, osalemine“ alt. Kui aga avaliku teabe seaduse muutmise eelnõu saab lihaks ehk uueks seaduseks, jääb kunagise justiitsministri Rein Langi eestvedamisel ellu viidud avalik riigivalitsemine minevikku, sest avalikku infot tõmmatakse avalikkuse jaoks üha koomale. Nii teavad kodanikud üha vähem, mida kabinetivaikuses ette valmistatakse ja ellu viiakse.
Ajakirjanike päringutele vastatakse riigiasutustest üha sagedamini, et see asi on alles kooskõlastusel või et „see ei ole veel seadusena vastu võetud“ või et „see ei ole veel avalik dokument“, millega keeldutakse info andmisest. ERR resümeerib ning leiab, et nii on ühiskond eos poliitikakujundamisest – seisukohtade ja otsuste vormumise protsessist – välja lõigatud, avalikkusele tutvustatakse vastavalt kommunikatsiooniplaanile üksnes valmis „vorsti“, sedagi vaid siis, kui ministeeriumi pressiosakonnale ja juhtkonnale sobib. Seni saab ebamugavaid küsimusi ignoreerida, seega vaikimisi on kõik salastatud, kuni enam midagi muuta ei saa. Nii mõjuvad ministeeriumite kodulehtedele riputatud read kaasamisest juba praegu õõnsatena ning riigiasutuste tegevust iseloomustavad pigem lauluread „…hoian kõik endale, hoian kõik endale, sest pole sul tarvis teada, mida ma teen…“.
ERR-i analüüs näitab halastamatu selgusega, kuidas ametnikud püüavad oma tegevust üha enam ja enam salastada. Punane tempel „AK“ tähendab seda, et dokument on võõrastele silmadele vähemalt viieks aastaks salastatud. Aga kui ametkonna juht soovib, võib ta seda perioodi lõdva randmega veel viieks aastaks pikendada.
Üha enam on dokumente, mis kannavad templit „asutusesiseseks kasutamiseks”, ja seda mitte sellepärast, et sisaldaksid mingeid saladusi – kas isikuandmeid või ärisaladusi –, vaid lihtsalt igaks juhuks, sest nii on ametnikel mugavam .
Lisaks „AK“ märkele on hakanud riigiasutuste dokumentidele külge tekkima veel üks isevärki määratlus – „passiivselt avalik“. See tähendab, et nõudmise peale teavet küll antakse, kuid vaikimisi dokumendi sisu registris ei näe.
Nii ei saa jätkata
Loomulikult on süvariik või ABS märksa keerulisem süsteem ja seda n-ö palja käega ei võta. Kunagine kolleeg Harri Kingo on jämedate pintslitõmmetega maalinud meile selle näo: „Minu jaoks on süvariik see mitteametlik võrgustik ja sidemed, mis on riigiametnike endi ja ka meie ärieliidi vahel ning mis on meie ühiskonna reaalsus. Sest Eesti on nii väike, et kõik veidigi olulised inimesed tunnevad kõiki teisi veidigi olulisi inimesi. Kes tunneb kedagi lapsepõlvest, kes koolist, ülikoolist, samalt õuelt, mingist malevast, töö kaudu, suguluse läbi, tuttavate vahendusel jne. Süvariigi võrgustiku kaudu liigub informatsioon, kujundatakse seisukohti, oma ja teiste meelsust ning sõlmitakse kokkuleppeid, mida ka ellu viiakse. Reegel on lihtne: käsi peseb kätt, teene vajab vastuteenet. See kõik seob nad üheks struktuuriks. Süvariik sellisena toimib ja on olemas mitte kusagil põranda all, vaid otse siinsamas, meie silme ees ja selle liikmed on tavaliselt kõigile teada inimesed. Me vaid ei tea sellest võrgustikust, suhetest, infost, kokkulepetest ega tegevustest, mida toimetatakse. Vahel mõni kild neist suhetest saab teatavaks, aga vaid kild ja see ongi kõik.“
Kingo ei maini seda, et süvariigil on taskus ka parteipilet. Ma tean kindlalt, et see pole EKRE oma. Vastupidi, me oleme neile kõige ohtlikum vastane. Me oleme jõud, mida nad kõige rohkem kardavad.
Minu seisukoht on selge: nii jätkata ei saa. Rahvast ei saa lõputult lollitada. Mis mõte on valimistel, kui Eesti riiki juhib tegelikult seltskond hästi kinnimakstud ja omavahel tihedalt seotud ametnikke? Mis mõte on riigi eelarvel, kui needsamad ametnikud on selle nii segaseks muutnud, et sellest arusaamiseks ei piisa isegi spetsiaalsest ettevalmistusest? Miks me räägime läbipaistvast riigist, kui needsamad ametnikud püüavad samal ajal oma tegevust igal sammul salastada?
Võitlus tuleb karm. Ja on siililegi selge, et keegi ei loobu oma võimust vabatahtlikult.