Siim Pohlak: “Peremehed või saamamehed?”

„Paneme ühiselt saamameestel tee kinni ning anname kodukandi asjadele uue hoo,“ kirjutab EKRE juhatuse liige SIIM POHLAK. „Teeme meie koduvallad ja linnad korda.“

Teeme ära talgute raames on Tuhala kandi külarahvas aastaid koristanud koduküla keskust ning küla läbiva maantee kraavipervesid. Talgud toimusid ka tänavu. 1. mai hommik oli päikeseline ja pärast keskuses kogunemist liikusid talgulised igaüks omas suunas. Esindasin meie pere koos vanema tütrega ja meie tee viis Tuhala keskusest eemale, Harju- ja Raplamaa piiri suunas. Kui oma piirkonda kohale jõudsime, oli seal „saaki“ siiski üsna hõredalt – mõni tanklast pärit kohvitops, burgeripaber või õllepurk, üldiselt ühekaupa teepervele või kraavi visatud.

Võõrtööliste ükskõiksus

Taaskord ühe päikese käes helkiva pudeli järele kummardudes vaatas aga kraavisügavusest vastu suurem kilekott, mis oli osaliselt katki ja väljutanud kraavipõhja kellegi moonakoti jäägid. Kraavis oli hulgaliselt ukrainakeelsete siltidega pakendeid, pudeleid ja konservikarpe. Korralik kuhi. Prahti kokku korjates hakkas mõttes joonistuma moonakoti eelmise omaniku kuju. Ilmselgelt ei olnud tegu Nõiakaevu ja Tuhala kandi kultuuripärandiga tutvunud Ukraina kultuuri- ja loodusturistidega, vaid meie kandist läbi rallinud autotäie Ukraina võõrtöölistega, kes otsustasid oma prügist autoakna kaudu mugavalt vabaneda; mingit emotsionaalset sidet või pistmist neil meie kodukandiga ju ei olnud.

Kuna meie sihtpunktini Harju- ja Raplamaa piiril oli veel maad, jõudsin lapsele küsimise peale selgitada, miks inimesed üldse autoakendest sodi välja loobivad ja jäin selle mentaliteedi juurte üle ka ise juurdlema. Mõttes jäid kõlama kaks sõna – ükskõiksus ja hooletus. Mõisted, mis peremehetundega kokku ei käi, ei üksikisiku ega laiemalt rahva peale vaadates.

Põhjamaiseid rahvaid, kelle hulka eestlased kahtlemata kuuluvad, on karmid loodusolud aastatuhandetega lihvinud ja kujundanud neis peremehetunde selle parimal kujul. Alles mõned inimpõlved tagasi maksis meie piirkonnas karmilt kätte vähimgi hooletus ja ükskõiksus. Kui oodatud viljasaaki ei tulnud või kartul võtmata jäi, siis oldi hädas, näljas. Erinevalt rändrahvastest ja hõimudest, kes liikusid parema saagi ja elupaikade otsingul pidevalt ringi, kujunesid Läänemere ääres juba ammu välja paiksed rahvad, kellel tekkis side paikkonnaga, kus nad elasid, oma kultuur ja kombed, kohapärimus.

„Käib kah“ suhtumine omavalitsuses

Hoolimata sellest, et nõukogude okupatsioon paiskas meie rahva laiali ning hävitas peremehetunnet, on seda tänases Eestis endiselt alles. Paljud majapidamised, külad ja vallakeskused on puhtad, korras, suvel lilleõites, talvel jõulutuledes. Kuid väliselt küljelt asjade sisule vaadates pole kõik kahjuks nii roosiline, kui arvata võiks. Peremehetunde asemel troonib valitsemises „käib kah“ suhtumine, millel on ühised juured nende tolguste mõttemaailmaga, kes oma sodi autoaknast meie ühisesse ruumi lennutavad.

Omavalitsuse asja aetakse valla- või linnajuhtide poolt paljudes kohtades vaid enne valimisi ning ühist ruumi saastatakse kasutu bürokraatiaga kohtades, kus see on täiesti mittevajalik. Loomulikult pole see kõikjal nii, aga probleeme on ja nendest ei tohi mööda vaadata. Saamameestest vallavolikogu või linnavalitsuse liikmed, kes kasutavad oma ametikohta peamiselt isiklike huvide rahuldamiseks, ei suuda tekitada ühisel kodukandil põhinevat ühtsustunnet. Vastupidi, oma ahnuses lõhestavad nad kohalikku kogukonda, moodustades väikese kartelli, kellele jagatakse omavalitsuse raha või vara, vallarahvas vaadaku pealt. Loosungites võidakse isegi olla kogukonna ühendajad, aga tegelikult puudub ilusa jutu taustal igasugune maailmavaade ja sisu, neile on oluline vaid vallamajast tulev rahavoog. Liikumapanevaks jõuks on saamahimu. On kurb, et taoliste saamameeste libeda jutu ja soperdamise tagajärjel on paljud võimekad inimesed, kellel võiks olla kodukandile palju anda, kohalikust volikogust eemale hoidnud.

Ärme jäta saamameestele ruumi!

Ma ei kutsu üles pead norgu laskma, vastupidi – saamameestel on täpselt niipalju tegutsemisruumi kui peremehed- ja naised seda neile annavad. Kutsun kõiki tõsiselt mõtlema, kas ollakse rahul sellega, kuidas kodukohas asju aetakse. Kas kohalikud vallajuhid ja volikogu liikmed on mõne äriklanni topised või iseseisvad, visiooniga tegijad; kas vallaelu edeneb stabiilselt või vaid kord nelja aasta tagant kerkivate lainetena. Kui sa näed, et saaks paremini, siis ära jää kõrvaltvaatajaks, ära jäta saamameestele ruumi!

Meist kõigist sõltub see, kas omavalitsuse raha kasutatakse ühiseks hüvanguks või kellegi isiklikuks asjaks, kas ääremaadega arvestatakse, kas koolid jäävad püsima ja kas haridusasutuste juhtideks on kohalikku kultuuripärandit ja rahvuslikku identiteeti väärtustavad särasilmsed inimesed või noorsugu ümberkujundada soovivad tuhmi pilguga globalistid-aktivistid. Kohalik ja rahvuslik ühtsustunne ning ühistegevus on parim vundament sellele, et tänased noored jääksid või tuleksid ühel päeval tagasi oma kodukohta, et Eesti küla elaks.

Teeme Eesti korda, teeme meie koduvallad ja linnad korda. EKRE-l on poliitilist jõudu ning üleriigiline ja ühtehoidev meeskond. Tule ja kandideeri kohaliku omavalitsuse valimistel Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimekirjas: paneme ühiselt saamameestel tee kinni ning anname kodukandi asjadele uue hoo.

Siim Pohlak