29.07.2021
Sotsid on tuntud homolembid. Pilt on illustratiivne.
Ratsionaalse ja ideoloogilise mõtlemise vahe on selles, et kui esimene lähtub nii-öelda silmaga nähtavast, siis teine toetub mingile ideoloogilisele manifestile.
Uued Uudised kirjutasid hiljuti mustanahalisest Wolti toidukullerist, kes tuhises ülekäigurada pidi punase tule all rattaga üle ristmiku, samas kui teised inimesed ootasid rohelist tuld. Looga kirjeldusega kaasnes soovitus, et kui võõrad soovivad, et ühiskond neid omaks võtaks, tuleb alustada seaduskuulelikkusega.
Sotsiaalmeedia kommentaariumis põrkus see lugu kohe kokku süüdistustega rassismis, kusjuures peamine argument oli “Eestlased teevad poole hullemini!” Justkui oleks see õigustus. Paljudest postitustest kumas läbi ehe vasakliberaalne mõttelaad, et võõrad võivad kõike ja kohalikud on keelates rassistid.
Kuna “inimõiguslased” ja paljud teised ideoloogilised MTÜ-d jagavad migrantidele nagunii soovitusi, kuidas Eestisse jalad maha saada, võiksid nad selle loo alusel hoopis neid õpetada, kuidas kõnealune situatsioon enda kasuks pöörata. Ennekõike soovitusega järgida raudselt Eesti seadusi ja reegleid.
Kuna kommentaatorid väitsid, et eestlased rikkuvat liikluseeskirju poole hullemini, võiks ju välja kujundada ilusa pildi õigest migrandist – põleb punane tuli, eestlased tõttavad üle, ainult Wolti kastiga neeger seisab rahulikult kõnniteel ja ootab. Sellise pildi vastu ei saaks isegi mitte padurassist, kui see pilt tõene oleks.
Aga ei ole, sest aafriklased rikuvad seadusi mõnuga, nagu tõestasid juba aastate eest Kevin Zibilamene ja Edmond Otang Eboti, ning vasakliberaalide mõttelaad ei luba ka millelgi muutuda – aafriklane on sedavõrd priviligeeritud, et temale ei tohi mingis kontekstis halvasti öelda.
Selle mõttelaadiga seondub veel üks lugu. Hiljuti kirjutas keegi peavoolumeedias sellest, kuidas ta tahtis Saksamaal osta jalgratast. Kui ta naismüüjalt küsis, et kas see on naisteratas, sai ta kohe sõimata: mis ta selle sugude vahel vahet tegemisega olevat?
Antud juhul lähtus müüja (muide, soomlanna) ilmselgelt võrdsusideoloogiast, ostja (seekord mees) aga küsis täiesti praktilise küsimuse, sest vähemalt varasematel aegadel toodeti spetsiaalseid naisterattaid, millel oli vastav sadul, millel oli arvestatud võimalusega, et naine sõidab seelikus, ning ka ülekanne oli naiste füüsisele sobivam. Mees tahtis lihtsalt seda teada, olemata seejuures “toksiliselt maskuliinne” ja lähtudes pigem jalgrataste tootmise omapäradest.
Ideoloogiline mõtlemine on igal juhul ebardlik, sest vaadates aafriklast ja eurooplast või meest ja naist koos, ei saa mõistusega inimene kuidagi väita, et sugu ja rass on sotsiaalsed konstruktsioonid meie peades.
Kõige mõistusevastasem aga on Eestis juba juurdunud arusaam, et homosuhe on võrdne ja isegi parem kui mehe-naise eluandev suhe – seda näitas aasta algus, kui kõik poliitilised jõud peale EKRE keerasid selja seda viimast kinnistavale abielureferendumile.