Vanavanemate reaalne tulevik – vestlused aiapäkapikkudega

Ilmselt on paljud televaatajad näinud vaktsineerimisreklaami, milles vanavanemad räägivad aiapäkapikkudega nagu lastelastega, sest koroonaviiruse tõttu ei saa need külla tulla.

Tõsi ta on, sest juba esimese laine ajal räägiti palju sellest, et ärgem külastagem eakamaid sugulasi, sest nemad on riskigrupp (reklaam peab ütlema, et vaktsineerituna saab seda teha). Aga tegelikult on selles reklaamis nähtaval sügavam ja kurvem sisu – paljudel vanavanematel ei pruugi edaspidi rõõmu lastelastest ollagi, sest neid lihtsalt ei tule.

Arenenud ühiskondades langeb sündivus juba seetõttu, et inimesed ei seo ennast lasterohkusega, vaid pühenduvad karjäärile ja eneseteostusele, nad kasutavad jõukust pigem tarbimiseks kui laste üleskasvatamiseks. Enamik heaoluühiskonna inimestest piirdub 1-2 lapsega hilises eas, paljud ei taha üldse lapsi.

Kui tänases eesti peres on 1-3 last, ka siis ei pruugi lapselapsi tulla. Üks neist võib pühenduda karjäärile ja loobuda seetõttu lastest. Teine võib olla gei – ka temalt lapsi oodata ei ole, vähemalt mitte omi. Kolmas on kliimateadlik ja usub, et lapse kasvatamine on suur koorem Maale, nagu väidavad vasakliberaalid. Seega lapsed on, aga nende juures elu edasiviimine ka katkeb, sest kaasaegne liberaalne ühiskond lasterohkust ei soosi – kõik tema lemmikideoloogiad LGBT-st ja abordikultusest kuni valge rassi vaenamise ja kliimahüsteeriani on eesti laste sündimise vastu.

Nii ongi vanavanemate tulevik tume – kui lapsed oma lapsi ei saa, siis tulebki minna aeda päkapikkudega mängima.