Kas teadus saab olla maailmavaade? Aga mis on politseiniku maailmavaade?

Maailm on jagunenud laias laastus parem- ja vaskpoolseteks ehk konservatiivideks ja liberaalideks, kuid viimasel ajal on need, kes sellise lahterdusega ei nõustu, hakanud end välja vabandama hoopis kummalisel moel.

Nii teatas näiteks Keskerakonna poolt siseministriks kutsutud endine Tallinna politseiprefekt Kristian Jaani, et ta on maailmavaatelt politseinik. Presidendiks ihkav Tarmo Soomere aga, et ta on maailmavaatelt teadlane.

Nii võib iga ameti esindaja end maailmavaateliselt jagada kas taksojuhiks, ajakirjanikuks, müürsepaks, meditsiiniõeks, treialiks, õpetajaks jne jne.

Aga selline määratlus pole teps mitte adekvaatne.

Mis asi on üldse maailmavaade? Maailmavaade on inimese või inimeste grupi, sealhulgas iseloomulik viis liigendada oma kogu tunnetuse ja mõtlemise ala tervikuna või mingit osa sellest.

Maailmavaade sai mõistena tuntuks uusaja filosoofias, täpsemalt saksa klassikalises idealismis, mis kirjeldas maailma kui subjekti kaemuse läbi moodustuvat.

Iseloomulikeks näideteks maailmavaadete kohta on mitmesugused -ismid, näiteks liberalism, materialism, determinism, oportunism, polüteism, dialeteism jne.

Varro Vooglaid kirjutab, et teadus ei saa olla maailmavaateks, kuna maailmavaate tuumaks on printsiibid, mis ütlevad, kuidas on hea elada. „Teadus ei saa põhimõtteliselt kunagi selle kohta midagi öelda, sest teadus vaid seletab, kuidas materiaalne maailm toimib – ja sedagi väga piiratud raamides –, mitte ei räägi sellest, kuidas maailm peaks toimima,“ kirjutab Vooglaid.