11.09.2021
Lääs ei saa aru, et praegust Afganistani abistades kindlustatakse just nende meeste võimu. Taliibid Kabuli lennuväljal.
Viimastel päevadel on kõrgemal rahvusvahelisel tasemel kõlanud hoiatused, nagu kukuks Afganistani riik kohe-kohe kokku, mis paneb küsima, et mis selle taga tegelikult on.
Nii ütlevad pealkirjad: “ÜRO: Afganistani hariduselu võib tabada põlvkondlik katastroof”, “ÜRO hinnangul vajab Afganistan kokkuvarimise vältimiseks toetust”, “ÜRO peasekretäri hinnangul tuleb Talibaniga dialoogi jätkata” ja palju muud. Eelmisel korral oli Taliban võimul viis aastat ja nende emiraat toimis, kuigi väga ebardlikul moel.
Kui aasta alguses toimus Myanmaris sõjaväeline riigipööre, siis sööstis rahvusvaheline üldsus hunta kallale ning riigile nõuti kõikvõimalikke sanktsioone. Nagu liberaalse Lääne puhul ikka, on demokraatia kadumine Myanmarist nüüdseks justkui unustatud. Nii see tavaliselt käibki – hüsteeriapuhang ja vaikus.
Biden korraldas USA kiirtaandumise Afganistanist ja Taliban sai kiire võimukingituse. Nüüd halab Lääs nii afgaani naiste kui võimaliku näljahäda üle ning kutsub toetama riiki, kus on võimul usuäärmuslased, kuigi sellega toetatakse ka Talibani võimu kindlustamist.
Võiks ju arvata, et muutused Afganistanis unustatakse sama ruttu kui Myanmari puhul. Eks aeg näitab. Tundub siiski, et Lääs on šokis Afganistani suurte liitiumivarude kaotamise pärast, mida oleks vaja kliimahüsteeria raviks. Pealegi on nendel varudel juba Hiina käpp peal – Taliban on teatanud strateegilisest liidust Hiinaga ning Peking saadab Afganistanile 200 miljoni jüaani (31 miljoni dollari) eest toiduainetest ja ravimitest koosnevat humanitaarabi, nagu ütles Hiina välisminister Wang Yi Afganistani naaberriikide välisministrite konverentsil.
Lääs ei suuda Afganistani liitiumi kaotamist ära seedida ja seetõttu üritatakse kasvõi Talibanile meeldida, peaasi, et saaks kasvõi üht jalga riigis sees hoida ja Hiina oma välja suruda.