Sihitult tõmblevad Lääne poliitikud mängivad Moskvale ja Minskile kaardid kätte

Kui jälgida praegu Poola, Leedu ja Läti piiridel kestva rändekriisi ümber toimuvat, siis torkab silma see, kuidas Lääne poliitikud saadavad pidevalt vastuolulisi signaale – kord helistavad diktaatoritele, siis aga nõuavad neile karmimaid sanktsioone. Selline poliitika ei taha aga hästi toimida.

Hea näite saab kolmapäevastest BNS-i uudistest.

AFP ja AP vahendavad: USA president Joe Biden kutsus teisipäeval välisministeeriumi veebisaidile postitatud teadaandes umbes 110 riiki demokraatiateemalisele virtuaalsele tippkohtumisele.

Kohtumine korraldatakse detsembris ja sinna on palutud peamised lääneliitlased, aga ka Iraak, India ja Pakistan. Hiinat, USA peamist rivaali, ei kutsuta, samas kui Taiwan sai kutse osalemiseks. Osalejate nimekirjast puudub ka NATO liige Türgi.

Muidugi sai Venemaa kurjaks, nagu väidab AFP uudis: “Kreml: demokraatia tippkohtumine jagab riigid headeks ja halbadeks”. Ehk siis “USA presidendi Joe Bideni kavandatav demokraatia tippkohtumine, kuhu Venemaad ei ole kutsutud, tõmbab riikide vahele eraldusjooned, ütles Kreml kolmapäeval. “Ühendriigid eelistavad luua uusi eraldusjooni, jagada riike sellisteks, mis on nende arvates head ja mis halvad,” ütles Kremli pressiesindaja Dmitri Peskov.

Samas aga ütleb teine AFP uudis: “Suursaadik: Berliin kutsub Moskvat kiiruga Vene-NATO nõukokku.” Refereerituna: “Saksamaa kutsub Moskvat üles korraldama NATO-Vene  nõukogu istungit “võimalikult pea”, ütles kolmapäeval Saksamaa suursaadik Moskvas Géza Andreas von Geyr. “Meil on ääretult kahju Venemaa otsuse pärast peatada täielikult suhtlus NATO-ga. Sõnatus ei aita meil võtta maha pingeid, millest Venemaa president Vladimir Putin rääkis 18. novembril. Peame omavahel märksa rohkem rääkima,” ütles von Geyr Interfaxile.

Tema sõnul pooldab Saksamaa niisamuti asjalikku ja sihipärast koostööd Euroopa Liidu ja Venemaa vahel, milleta on võimatu lahendada selliseid tõsiseid küsimusi nagu kliimamured ja piiriülene tervishoiupoliitika. “Samal ajal me ei taha ega saa sulgeda silmi tähtsate poliitiliste teemade ees, mille osas meie seisukohad lahknevad põhimõtteliselt. Seejuures on tähtis rääkida asjadest, et mõlemad pooled teaksid, mis on võimalik ja mis mitte. Seda võiks soodustada tippkohtumine, mille korraldamise pani ette Saksa kantsler Angela Merkel,” ütles saadik.

Merkel ajab mingit omaette poliitikat, millesse kuuluvad nii Lukašenkale helistamine kui ka mingi tippkohtumine Venemaa osalusel, samas kui Bideni korraldatud tippkohtumiselt jäetakse venelased kõrvale.

Neist uudistest on hästi hoomatav, kui vastuolulist poliitikat aetakse Läänes – suurima NATO riigi president Biden teeb suurkohtumise ilma Venemaata, too peatab suhtluse NATO-ga ja siis kurdab Saksamaa saadik, et Kreml ei tahtvat Merkeliga rääkida. Kord on Venemaad vaja, siis jälle mitte

Lääneriigid panevad Putini (ja temaga koos Lukašenka) kahvlisse ehk kehtestavad sanktsioone ja räägivad temaga vaid siis, kui neile seda on vaja, edasi muutub Kremli diktaator tõrksaks ning nõuab vastutasuks suuri järeleandmisi, millega Lääs omakorda enamasti ei nõustu. Kui, siis vaid niigi Kremli gaasikonksu otsas istuv Merkel. Muidu aga käib vastastikune pingpongimäng ja selles on diktaatorid tihtipeale kavalamad ja saavutavad oma tahtmised. Või siis ei saavuta keegi midagi.

Migrandikriisis teevad Kreml ja Minsk aktiivset infosõda ja serveerivad asju juba nii, nagu oleks see Lääne algatatud ning Euroopa olevat süüdi selles, et migrandid Valgevene metsades külmetavad. Sellised väited leiavad kajastamist isegi vasakliberaalsetes Lääne väljaannetes ning tõestavad Moskva edu infosõjas. Oleks Läänel rohkem selgroogu, oleks nemad võidukad.