02.01.2022
Naistevalitsus karikaturisti pilgu läbi.
Kui möödunud aasta algul asus suure reklaamiga ametisse päikesetõusuvalitsus, lubasid selle naisministrid, et nüüd nad alles näitavad “girlpower“-it, kuid lõpptulemus oli “nagu ikka”.
Juba Kaja Kallase Stenbocki majja kolides hoiatasid targemad naised, et ärge nüüd naiste rolli reklaamimisega üle ka pingutage, sest kui miski valesti läheb, siis tuleb vastust anda samuti soopõhiselt. Aga kõrgel feminismilainel olles seda ei kuulatud.
PortoRollo valitsus pole veel aastatki võimul olnud, aga esialgsest optimismist on räbalad järel – aasta lõpus nutsid Vilja Kiisler ja Kaja Kallas üheskoos, et tegelikult olevat naine tanki pandud. Kuigi naispeaminister pidi aru saama, et ta astub ametisse kriisi tipus ja kerge see valitsemine ei tule.
Nüüdseks on Kaja Kallase ebakompetentsus täiesti selge, nii et isegi Reformierakonna “raudvara” Andrus Ansip ei hoolinud enam peaministri soost, vaid tegi ta meedias maatasa.
Kaja Kallas kaitses omal ajal Soome peaminister Sanna Marini Mart Helme “müüjatüdruku” väljendi eest, aga ise oskas sama naaberkolleegiga tülli minna, kui lahkas Eesti-Soome suhteid mitte laua taga, vaid suures meedias. Muide, ka vasakliberaalide “maamärk” Toomas Hendrik Ilves unustas hiljuti kikilipsu ette panemast ja mõnitas põhjanaabrite üht naisministrit – pole need “sallivusleeri” mehed sugugi nii sallivad, mida on hästi tõestanud ka Jürgen Ligi.
Mida me siis teame Kallase valitsuse naisministritest? Ega “girlpower“-it ei paista kusagilt – pole nad sama valitsuse meestest ei paremad ega hullemad, pigem ühtlane hall mass.
Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalost on aastakokkuvõttes meeles see, et ta ajas kõvasti edasi radikaalfeministlikku joont. Haridusminister Liina Kersna ei saavat oma haldusala rahvaga läbi. Justiitsminister Maris Lauri soojendas üles vaenukõneseaduse. Rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus sai lapse. Välisminister Eva-Maria Liimets räägib diplomaatilist kantseliiti. Kultuuriminister Anneli Ott vähemalt nägi ära, et selles valitsuses pole midagi võimalik teha ja loovutas oma koha ametnik Terikule.
Aasta oligi naisvõimukandjatele taandumise aasta, sest lisaks Anneli Oti asendamisele mehega läks ajaloo prügikasti ka president Kersti Kaljulaid, kelle asemele määrati riigipeaks “keskealine valge heteromees” Alar Karis. Mees näitas vähemalt uusaastakõnes, et pole selline ühiskonna nüpeldaja nagu oli tema lõhestajast naiseelkäija.
Naistega võimu juures on paraku nii, et ametisse astudes on nad üldjuhul kõvad feministid, kes lubavad maailma muuta, hätta jäädes (mis poliitikas on paratamatu) aga muutuvad nad taas õrnemaks sooks, keda justkui ei tohi kritiseerida. Siinkohal tuleks valida, kas olla “raudne leedi” mistahes olukorras, või tunnistada, et vahel tahaks ennast ka poliitikas naisena tunda.
Naisi on poliitikasse väga vaja, aga seejuures ei tohi sugu olla ainus, mis määrab nende väärtuse – nii nagu meesministri, teeb ka naisministri teeb heaks haritus, tarkus, kompetents ja kogemus. Iga valitsuse võimekust ei peaks ära määrama mitte naiste arv selles, vaid kompetentsete inimeste arv.
Jüri Kukk