Eesti õhuke demokraatiakiht on Euroopa Liidus päris viledaks kulunud

Euroopa Liidu liikme Eesti riigivõim ei arutanud ühiskonnas läbi ei kooseluseadust ja 2015-2016. aasta pagulaskvoote ega ka praegust rohepööret, taastuskava ja koroonapoliitikat – kõik see on autokraatlikult, ülaltpoolt tulnud käsuna läbi surutud.

Rohepöörde kohta võib ju öelda, et see on globaalse kliimamure lahendus, aga ärgu tehtagu siis nägu, et Euroopas eksisteerib tõeline demokraatia, kuivõrd kliimavõitlust viiakse läbi autoritaarsete meetmetega.

Eestis pole keegi rahvalt selles osas arvamust küsinud, vaid rohepöördele üleminek on otsustatud Stenbocki majas Brüsselist tulnud käsu peale. Nii ei lugenud midagi ei Ida-Virumaa sotsiaalne olukord, riigi energiaalane julgeolek ega rahva hakkamasaamine ülikalliste kliimameetmete tagajärjel – valitsus lihtsalt otsustas kliimahüsteerias põlevkivienergeetika välja suretada ja asendada peaaegu olematute alternatiividega.

Eesti ühines Euroopa Stabiilsusmehhanismi ja taastefondiga, mis olid väga üldriiklikud ja tugevalt siduvad otsused, kuid ühiskonnas selle üle isegi ei arutletud, see oli truualamlik ülevõtuprotsess. Šveitsis läbivad kõik sellised suured otsused otsedemokraatia tee ehk rahvahääletuse.

Sama on ka koroonapiirangutega – tuletagem meelde, et Eestis pole eriolukorda, mis annaks õiguse demokraatlikke õigusi ja protsesse piirata. Võimuladvik ja sellega seotud inimesed (nö spetsialistid), kokku paarkümmend inimest, lihtsalt otsustavad oma suva järgi mitte ainult piirangute, vaid ka selle üle, keda ühiskonnast välja tõrjuda ja keda represseerida.

See ei ole lihtsalt enam rahvademokraatia, vaid selge suundumine totalitarismi poole – ühiskonnas ei algata enam isegi diskussioone, probleemide arutelusid, lihtsalt mingi võimukamp otsustab, meedia kiidab takka ja inimesed võõrduvad riigist. Sellise poliitika tagajärgi näeb just praegu Kasahstanis.

Jüri Kukk, toimetaja