11.01.2022
Omad elektriliinid kiratsevad, aga see-eest saime Utah`s ja Jordaanias ära käia. Pilt on illustratiivne.
Ettevõtja Indrek Neivelt märgib oma sotsiaalmeediapostituses, et elektrihind kütab viimasel ajal palju kirgi ja temagi üritanud sellest nn. “turumajandusest” aru saada, kuid ei saa aru, miks seda turumajanduseks nimetatakse.
“Sellega seoses on mul järgmised küsimused:
1. Kui me oleme Norraga koos elektribörsil, siis miks Norra saab panna hinnalae 70 eurot MWh kohta ja meie ei saa? Kui me oleme samasugustel tingimustel elektribörsi liikmed kui Norra, siis peaks meil olema ka samad võimalused lage kehtestada. Ehk põhjus ei saa olla juriidiline.
2. Kas meil ei ole selleks raha?
Kui elektri tootmise omahind on alla 50 eurot MWh kohta ja CO2 kvooti peab ostma ca 70-80 eurot MWh kohta, aga see laekub hiljem riigieelarvesse (2022 hinnanguliselt 400 miljonit), siis me saaksime ju panna lae ka 70 euro peale nagu Norras. Kui me vaatame, et riigile (ehk meile kõigile) kuulub Eesti Energia ja kvootide ostmiseks kulutatud raha tuleb hiljem otsapidi enam-vähem samas summas riigieelarvesse, siis oleks see ju meile kõigile kasulik. Kuu aega tagasi arvasin, et lagi võiks olla omahind pluss CO2 kvoodi hind ehk maksimaalselt 140. Nüüd olen aru saanud, et see võib olla ka sama, mis Norras. Ehk 70 eurot. Siia saab ju vajadusel ka pere kohta limiidi panna.
See raha on meil ju sisuliselt olemas. Meie endi raha. Praegu läheb see raha lihtsalt eelarvesse. Eelarve saadakse paberil tasakaalu aga ainult paberil. See energiahind on väga valus nii eraisikutele kui ka ettevõtetele ja ei ole mõtet arvata, et firmade sulgemisi ei tule. Samuti ei ole mõtet öelda, et meie hinna kompenseerimine on suhtena SKP-sse kallim kui Norral. Elamispind on ikka inimese kohta, mitte SKP kohta. Ja pealegi on meil see raha ju sisuliselt olemas.
Energiatootjad muidugi suplevad rahas. Osa neist saab lisaks kõrgele elektrihinnale ka eelarvest taastuvenergia toetusi. Kokku maksavad maksumaksjad aastas ca 100 miljonit. See on huvitav loogika: tootjal on “õigustatud ootus” saada taastuvenergia tasu, aga tarbijal ei ole elektri hinna suhtes “õigustatud ootusi”. Maksab seda hinda, millega kõige kallim tootja on nõus müüma.
Mulle tundub, et nn. Norra skeemi kasutuselevõttu ei sega mitte juriidilised ega ka finantsilised, vaid poliitilised küsimused. Kas leiduks ajakirjanik, kes need küsimused meie suurtele otsustajatele esitaks.”