Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Peeter Ernits: Süvariigi teine tulemine ehk möödub aasta jõustruktuuride otsesest sekkumisest poliitilise režiimi muutmisel

-
12.01.2022
Peeter Ernits
© Uued Uudised

Kui keegi näeb välja nagu part, ujub ja prääksub nagu part, siis tõenäoliselt ta ongi part. Aastataguse võimupöörde traagelniidid viitavad jõustruktuuride otsesele sekkumisele poliitilise režiimi muutmisel. Tavaliselt kutsutakse seda riigipöördeks.

Täpselt aasta tagasi, teisipäeval, 12. jaanuari keskhommikul- kell 11- astusid Toompeal asuvasse Stenbocki majja peaprokurör Andres Parmas ja KAPO peadirektor Arnold Sinisalu. Kutsumata külalised ei teinud peaminister Jüri Ratase kabinetti astudes pikka juttu. Mehed teatasid, et juba hommikust peale käivad erinevates kohtades läbiotsimised ja , et peaministri üks lähemaid kaasvõitlejaid, Keskerakonna peasekretär Mihhail Korb on selleks hetkeks juba rajalt maha võetud.

Ööl vastu kolmapäeva, kui kell näitas neljandat hommikutundi, astus peaminister Ratas tagasi.
Ühtepidi on asi selge: korruptsiooniga tuleb võidelda. Ja selles võitluses ei saa pigistada silma kinni ka siis, kui see peaks puudutama riigi tippjuhte.

Selle loo puhul tekitab küsimusi operatsiooni ajastatus. Miks toimusid vahistamised päev enne Riigikogus toimuma pidanud abielureferendumi hääletust? Uuringud näitasid , et referendumi korral hääletab enamik rahvast selle poolt, et abielu on vaid mehe ja naise liit.

Kõikidele see mõistagi ei meeldinud. Riigikogus oli olukord ülimalt pingeline: samal ajal kui koalitsioon püüdis kokkulepitut ellu viia, üritasid reformierakondlased ja sotsid seevastu referendumi korraldamist iga hinna eest väärata. Ühe võimalusena ujutasid nad eelnõu üle tuhandete absurdsete parandusettepanekutega. Veel 11. jaanuaril teatas peaminister Jüri Ratas koalitsioonierakondade juhtidele, et vaatamata pingetele on kolmapäevase abielureferendumi hääled kindlalt koos.
Ööl vastu kolmapäeva, 13 jaanuari oma tagasiastumisest teatades ütles peaminister Jüri Ratas, et rahvahääletus jääb ära.

Jäigi ära.

Deja-vu

Kõike seda nähes meenus mulle 2003. aasta varakevad. Ka siis toimus midagi sarnast. Pühapäeval, 3. märtsil valiti Riigikogu.

Toona võitis valimised Keskerakond, kelle poolt hääletas 125 709 inimest. See tähendas, et Keskerakond sai parlamendis 28 kohta. Tõsi, sama palju sai ka Res Publica, kuigi nende häältesaak jäi 3853 hääle võrra väiksemaks. Valimisvõiduks Keskerakonnale sellest piisas, kuid mitte 29nda saadiku Toompeale lähetamiseks.

Tähelepanuväärne oli see mis edasi juhtus. Järgmisel päeval, esmaspäeval, 4. märtsil pani keskkriminaalpolitsei Rävala puiesteel Tallinna toonasel abilinnapeal Vladimir Panovil käed raudu. See toimus hetkel, kui Panov koos oma äripartneriga notaribüroost väljus. Kell näitas 15.30.

„Vahistasime ta, sest arvasime, et Panov võis just siis üritada kriminaalasjas tähtsust omavate asjaolude muutmist,” põhjendas keskkriminaalpolitsei toonane direktor Andres Anvelt.“ Päev enne valimisi, laupäeval 1. märtsil oli tema toonane sõbratar Kärt Karpa (nüüd Anvelt) avaldanud Eesti Päevalehes loo keskturu lintidest. Kuid see oli vaid üks osa massiivsest poliitkampaaniast, millega loosungi „Vali kord!“ all võimule pürgiv Res Publica üritas Keskerakonna võitu väärata. Lugu keskturu lintidest avaldati teadlikult vaid päev enne valimisi , et seda poleks võimalik enne valimiskastide juurde astumist kuidagi kummutada. Igaks juhuks avaldasid sama päeva Eesti Päevaleht, Molodjož Estonii ja Estonija Kaur Kenderi leheküljesuuruse pöördumise pealkirjaga “Meie riik, Eesti Vabariik on ohus!”, milles ta kutsus Keskerakonna poolt mitte hääletama.

Nn „valgete jõudude“ koordineeritud massiivne kampaania kahandas Keskerakonna edu lõpuks minimaalseks. Esmaspäevaõhtustes uudistes ja järgmise päeva lehtedes näidati, kuidas käed raudus abilinnapead justnagu laadakaru politseiautosse talutatakse, ja räägiti, et korruptant võeti altkäemaksuga rajalt maha. Kõik tundus ilus ja õige – politseil õnnestus poliitikust korruptant kinni nabida.

Operatsiooni tegelik mõte oli sootuks teine, luua soodne foon selleks, et valimised võitnud Keskerakond ei saaks uut valitsust moodustada. Täpselt nii ka juhtus. Valitsuse moodustas hoopis Res Publica koos Reformierakonna ja Rahvaliiduga.

10. märtsil saatis viimaseid päevi peaministri kabinetis istuv Reformierakonna toonane juht Siim Kallas võitluskaaslastele järgmise kirja. „Valimised on jälle läbi, Reformierakond sai läbi aegade parima tulemuse,“ alustas Siim Kallas. “Nüüd on põhiküsimus, kas valitsuses või opositsioonis ja kui valitsuses, siis kellega ja kuidas.“

Kallas kirjutas, et valitsuskoalitsiooni moodustamise ettepanek on tulnud nii Res Publicalt kui Keskerakonnalt. „Selgelt parema ettepaneku teeb kindlasti Keskerakond. Mitteametlikult on teatatud, et nõustustakse kõigi meie programmiliste ideega, loobutakse astmelisest tulumaksust ja tõenäoliselt pakutakse meile ka peaministrikohta.

Koostööd Keskerakonnaga valitsuses on suhteliselt kerge ette kujutada,“ avameelitses Kallas. „Enamik nende ministreid on tõhusad, korrektsed ja pragmaatilised. Harva esineb mingeid tõsiseid ideoloogilisi lahkarvamusi. Nad ei tee tegelikult kompromisse, vaid taanduvad surve ees. Samas näeme me Res Publica juures palju tõsiseid probleeme. Nende vaated sisaldavad vastuolulisi seisukohti, nende programm on paljuski ebaküps. Suur probleem on Res Publica parlamendifraktsioon. Raske on ette kujutada ka Res Publica tulevasi valitsusliikmeid. Kas valitsuse liikmed määratakse pädevuse või parteilise nomenklatuuri põhjal? Mis siis saab, kui nad ei saa hakkama? Kas partei hakkab neid kaitsma? Res Publica tegijate hulgas on vähemalt rida inimesi, kelle enesehinnang ületab tunduvalt nende tegelikud võimed. Kui need inimesed hakkavad kujundama valitsuse poliitikat, laguneb koalitsioon peatselt.“

Viimaks jõudis peaminister Siim Kallas asja tuumani: „Võimalikku koostööd Keskerakonnaga varjutavad viimased esitatud süüdistused ja kahtlused,“ kirjutas Kallas, viidates keskturu erastamise hämaratele afääridele. „Me peame arvestama, et Keskerakonnal on ees raske selgituste ja õigustuste aeg. Võibolla tulevad nad sellega toime, võib-olla mitte, aga õigustamise ja selgitamise protsess võtab kindlasti palju aega, võibolla aastaid. Võimalikud koalitsioonipartnerid peavad arvestama, et tehes valitsusliidu on nad automaatselt asunud Keskerakonna kaitsele. Isegi siis, kui kaitsta tahaks, ei tarvitse selleks jõudu jätkuda, igal juhul aga hakkab see protsess kogu valitsuskoalitsiooni tööd väga tõsiselt häirima.“
Vahetult peale Panovi arreteerimist toimunud pressikonverentsil ütles Keskerakonna esimees Edgar Savisaar: „See sõnum on määratud lugemiseks kahele inimesele: Siim Kallasele, et hirmutada teda meiega koalitsiooni moodustamast ja president Arnold Rüütlile, et mõjutada teda mitte tegema Keskerakonnale ettepanekut valitsuse moodustamiseks.“

See, mida Res Publica oli soovinud, läkski käiku – Siim Kallas hakkas Keskerakonna asemel Res Publicaga valitsust tegema.

Ma töötasin toona uuriva ajakirjanikuna ja kajastasin pikki aastaid kestnud nn Panovi protsessi. Ma istusin päevade kaupa kohtumajades, vestlesin kriminaalasjaga vahetult seotud olnud politseinike, prokuröride, kohtunike, advokaatide ja ametnikega. Neis joonistus välja Eesti jõustruktuurides toona valitsenud õõvastav reaalsus.

Endise siseminister Ain Seppiku sõnul valitses prokuratuuris ebanormaalne olukord. „Vanu ei ole enam, kes ütleks „stop, poisid!“ Mõni mees usub seal siiralt, et on ühiskonna sanitar. Nad tegutsevad siseveendumuse hoos. Ja võim lööb latva kinni. Nad ei kahtle enam. Kohtuniku ja prokuröri põhiomadus on kahelda. Nad ei arvesta süütuse presumptsiooni ehk ei hinda kõiki tõendeid kogumis, kolmandaks nad ei ole valmis tunnistama oma vigu. Ehk kohtus ütlema, palun inimene õigeks mõista, ma eksisin ja loobun süüdistamisest.“

Eriti karm oli Seppiku kokkuvõte: „Minu jaoks on väga häiriv see, et tasapisi hakatakse repressiivaparaati rakendama poliitilises võitluses,“ tunnistas endine siseminister.

Uurimine ja kohtuprotsess venis viie pika aasta peale ja lõppes Vladimir Panovi õigeks mõistmisega.
„Viis aastat on protsess käinud, on raisatud palju riigi ressursse, inimeste ja nende lähedast tervist ja närve ja mitte keegi ei vastuta,“ sõnas protsessi vandeadvokaadist põhitunnistaja. „Täna viitab prokuratuur oma naha päästmiseks riigikohtu lahenditele ja tunnistajate mälupuudusele. Mina ühe põhitunnistajana kinnitan , et minul on kõik väga hästi dokumenteeritud ja arhiveeritud, minu mälu on briljantne, ma võin kõike seda, kuidas asjad käisid veel ja veel kinnitada.“

Tähelepanuväärne oli protsessi põhitunnistaja kokkuvõte: „Ma ei tea, kas Panovi case’ist tehakse mingeid järeldusi. See oli väga tõsine asi. Jõustruktuurid sekkusid jõuliselt poliitikasse. Jõustruktuurid mängisid valimistulemused oma tegevusega ümber.

See mõjutas kõige otsesemalt valitsuskoalitsiooni moodustamist. Kui jõustruktuurid ei teadvusta endale oma tegevuse tagajärgi, kui ei toimu patukahetsust, võivad samasugused asjad toimuda ka 2006, 2008 või 2010, mõjutades sedasi ka edaspidi väga olulisi protsesse ühiskonnas.”

Ta eksis vaid aastaarvuga.

Süvariigi uus tulemine

Täpselt samasugune asi kordus mitte 2006, 2008 või 2010, vaid hoopis 2021. aasta jaanuaris.
Kui 2003. aastal sekkus poliitikasse keskkriminaalpolitsei, siis nüüd tegi seda kapo. Kuid vaatame asja lähemalt.

Kapo peadirektori Arnold Sinisalu sõnul oli neile Porto Franco kriminaalasja menetledes juba 2020. aasta kevadel selge, et Keskerakonna peasekretär Mihhail Korb paneb kuritegusid toime. Paraku salapolitsei Korbi esialgu rajalt maha ei võtnud, üksnes jälgis tähelepanelikult tema tegemisi. Jõulude eel oli KAPO-le lõplikult selge, et kuriteod on juba toime pandud.

Nüüd tuli vaid otsustada, m i l l a l viimane samm astuda, ehk haarang korraldada ja korruptandid rajalt maha võtta.

Otsustav kohtumine toimus pühapäeval, 10. jaanuaril. Otsustajaks oli nn troika koosseisus kaitsepolitsei peadirektor Arnold Sinisalu, riigi peaprokurör Andres Parmas ja juhtiv riigiprokurör Taavi Pern.
Lepiti kokku, et operatsioon algab teisipäeva, 12. jaanuari varahommikul.

Kapo peadirektori Arnold Sinisalu sõnul otsustati kuupäev ühiselt. Peaprokurör Andres Parmase sõnul oli olukord veidi teistsugune, kuupäeva pani paika siiski Kapo.

Selguse saamiseks kutsusime nii Kapo peadirektori kui peaprokuröri korduvalt Toompeale. Kuigi paraku ei suutnud ei Arnold Sinisalu ega Andres Parmas usutavalt põhjendada, miks oli vaja sekkuda just päev enne abielureferendumi hääletamist.

Peaprokurör Parmase sõnul on neil tegelikult väga vähe võimu. “Kapo ja prokuratuur on tegelikult butiikasutused,” tunnistas mõjuvõimas peaprokurör. “Põlve otsas teeme.”

Kui kapo ja prokuratuur on butiigid, siis otsustab nende käitumise, selle kontekstis siis operatsiooni alguse kuupäeva järelikult keegi teine. Võib-olla kasutas keegi kapo ja prokuratuuri juhte oma huvides ära? Võib-olla osutusid nad kellegi jaoks suures mängus nn kasulikuks idioodiks?

Ütlen ausalt, kõik see tundub täna lausa uskumatu. Jõustruktuure hästi tundva inimese sõnul on kaks võimalust: asja uurimisega seotud tegelasele on õige päeva väljapakkumise eest makstud.

„Samas palju tõenäolisem on inimese siiras veendumus, et riik tuleb kaosest päästa ja õigel hetkel toimunud politseioperatsioon juhib valitsuse taas õigele rajale. Ka uurijatel on omad poliitilised vaated.“

EKRE fraktsioonis toimunud teisel ülekuulamisel kinnitas peaprokurör, et nemad poliitikasse ei sekku, et tema küll ei uskunud, et operatsiooni tagajärjel valitsus kukub: „Meie käed on siin puhtad.“ Läbiotsimiste ja vahistamise korraldamise päev oli üksnes menetleja ehk kaitsepolitsei uurija otsus.

Muuseas, samal päeval, kui peaminister Ratas tagasi astus, ütles Keskerakonna fraktsiooni aseesimees Siret Kotka „Virumaa teatajale“ antud intervjuus selges eesti keeles, et “kriis kutsuti esile ajastatult, et ajada nurja abielureferendumi teemade arutamine parlamendis”.

Riigipöörde ideed toetab ka Jaak Allik. Ta pakub välja kaks võimalikku varianti. Esiteks, et jõustruktuurid on iseseisev partei, teiseks et nad täidavad üksnes võimu tellimust.

„Praegusel juhul tellis päeva ilmselt Ratas ise, sest ta kartis põhjendatult, et pärast referendumi otsust oleksid keski ja refi sõbralikud koalitsiooniläbirääkimised oluliselt raskendatud või lausa problemaatilised,” võtab Allik asja kokku.

Kaks Kallast

Esialgu pole veel teada jaanuaripöörde tellija nime. Küll on aga teada, kes selle tulemusena võimule sai.
Peale 2003. aasta riigipööret ei julgenud Reformierakonna toonane juht Siim Kallas Keskerakonnaga valitsust teha.

„Peame arvestama, et Keskerakonnal on ees raske selgituste ja õigustuste aeg. Võimalikud koalitsioonipartnerid peavad arvestama, et tehes valitsusliidu on nad automaatselt asunud Keskerakonna kaitsele. Isegi siis, kui kaitsta tahaks, ei tarvitse selleks jõudu jätkuda, igal juhul aga hakkab see protsess kogu valitsuskoalitsiooni tööd väga tõsiselt häirima.“

2021. aastal oli suhtumine muutunud. Võimule saanud Reformierakonna uue juhi Kaja Kallase jaoks olid tema elukogenud isa sõnad nagu vesi hanele selga. Vähe sellest, noor Kallas asus valitsust tegema poliitikuga, kes ise parasjagu uurimise all oli.

Mul ei ole paranoiat ja vandenõuteooriad pole mind mitte kunagi köitnud. Kuid kaks sündmust – Vladimir Panovi arreteerimine 2003. aasta märtsis, täpselt päev enne seda, kui otsustati uue valitsuse saatus ja arreteerimised 2021. aasta jaanuaris, täpselt päev enne parlamendis toimuma pidanud üliolulist hääletust – kõnelevad sootuks muust.

Julgeolekuasutused sekkuvad vajadusel jätkuvalt jõhkralt poliitikasse. Pole teada, kas nad teevad seda kellegi tellimusel või on neist saanud süvariigina ise tegijad.

Suure pauguga alanud Panovi protsess vältas omal ajal viis pikka aastat ja vajus seejärel sisinal kokku.
Ma ei imestaks, kui sama asi kordub nüüd Porto Francoga. Selliste asjade juures pole oluline mitte asi ise, vaid kuupäev, millal sellega välja tulla.

Peeter Ernits
Riigikogu liige (EKRE)