19.02.2022
Eesti lipp,
Ma ei kirjuta siin praegu selleks, et 1918. aasta 24. veebruari Eesti Vabariigi sünnipäevana kahtluse alla seada. Vabariik kuulutati välja pealinnas (ja see on tähtis!), kuulutati rahvale, kuulutati trükitud manifestiga ja võib-olla isegi väikese kõnega tolleaegse Riigipanga trepil (kuigi selles viimases ei saa kindel olla). Ka eelmisel õhtul kell kaheksa Pärnus toimunud kuulutamine on oluline, ka see toimus rahvale. Õigupoolest oli Pärnu kuulutamine Tallinna omast märksa uhkem: Endla teatri katusel lehvis sinimustvalge lipp ja tõrvikute valgel luges advokaat Hugo Kuusner teatri rõdult manifesti ette, siis lauldi üheskoos „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“, Eesti sõdurid lasksid aupauke, hõisati ja pilluti mütse õhku. Seda kõike me teame üsna hästi.
Aga on üks kuulutamine veel, mida kiputakse unustama, mis toimus aga enne neid ja oli kindlasti ajalooliselt vähemalt sama oluline.
20. veebruari õhtul jõudis Tallinnast Haapsallu, Esimese Eesti polgu ülema polkovnik Ernst Põdderi juurde Eesti põrandaaluse valitsuse (Päästekomitee) sõnumitooja teatega, et valitsus on viimasel koosolekul otsustanud veel enne sakslaste tulekut iseseisvuse välja kuulutada. See pidi sündima igal juhul ja esimesel võimalusel. Sõnumitooja oli kirjanik, tollal veel õieti ajakirjanik Karl August Hindrey. Hindrey kirjeldab juhtunut ise 1935. aastal ilmunud raamatukeses “Kindral Ernst Põdder, Landesvääri võitja.”
Otsus oli muidugi ainult põhimõtteline, iseseisva riigi väljakuulutamist ei olnud valitsus Ernst Põdderile ülesandeks teinud. Aga juhtus nii, et kui sakslased järgmisel varahommikul Haapsalus randusid, ei sattunud nad esimesena mitte linnapea, vaid polkovnik Põdderi peale. Põdder oli eelmisel õhtul teiste ohvitseridega selles asjas nõu pidanud, seega ei tulnud tema otsus päris eksprompt, aga igatahes astus ta nüüd Saksa majorile vastu – see, major Steffens, oli hetkel Saksa keisririigi kõige kõrgem esindaja Eestimaa pinnal – ning teatas, et Eesti on ennast iseseisvaks kuulutanud ja ennast Saksamaaga sõjajalal olevaks ei loe, ei tee aga mingeid takistusi, kui sakslased heaks arvavad venelastega Eesti territooriumil sõdida. Nii oli polkovnik Põdder löönud kaks kärbest ühe hoobiga: kuulutanud välisriigile Eesti iseseisvust ning päästnud oma polgu kohesest interneerimisest või laialisaatmisest.
Muide, soomlaste riigikaitsealases ajakirjas Hakkapeliita 22.veebruarist 1938, artiklis, mis oli kahtlemata Soome sõjaväe eriosakonnas kooskõlastatud, öeldakse selge sõnaga, et Eesti Vabariigi väljakuulutaja oli Everesti Ernst Pödder, ning lisatakse, et tema kokkulepe major Steffensiga, mis jättis Esimese Eesti polgu ohvitseridele esialgu isiklikud tulirelvad kätte, oli esimene Eesti Vabariigi leping välisriigiga, esimene välispoliitiline akt, seega Eesti Vabariigi välissuhtluse algus.
Asja juures on aga veel üks võluv nüanss. Ei tea, kas Ernst Põdder arvas, et tema suus ei kõla saksa keel nii veenvalt kui saksa paruni poegadega koos õppinud ja nooruses Münchenis elanud Karl August Hindrey suust, igatahes käskis ta Hindreyl endal – kui “Eesti valitsuse emissaril” – Saksa majorile kõik vajaliku põhjalikumalt selgeks teha. Nii et Eesti Vabariigi kuulutas esimest korda välja kindral (tookord veel polkovnik) Ernst Johannes Põdder koos Karl August Hindreyga.
Indrek Hirv