Eesti pakub ukrainlastele tööd ja õpivõimalusi – aga kes venelased Kiievi all peatab?

Aastate eest levitas Lääne meedia Islamiriigi vastu võitlevate Süüria naiste kirja oma Euroopasse emigreerunud meestele, et nood koju võitlema tuleksid – praegu võib sama öelda ukrainlastele, kes on juba enne sõda maailma mööda laiali läinud. Ka Ukrainas sõdivad naised, keda olevat armees viiendik.

Teisipäeval toimunud Ukraina-teemalisel diskussioonil Riigikogus küsis EKRE Riigikogu saadik Riho Breivel kaitseminister Kalle Laanetilt järgmist.

“Nende päevade jooksul olen ma suhelnud väga paljude inimestega, just mitte-eestlastega, püüdnud selgitada nende meelsust ja keerata neid natukene, sest meil on ju teadaolevalt Ida-Virumaal väga palju muud keelt ja muus informatsiooniruumis olevaid inimesi. Selle käigus olen ma kokku sattunud mitmete noormeestega, kes on tegelikult ukrainlased ja on väga tugevalt ukrainameelsed. Aga kui küsin, mis te siin teete, siis siin nad teevad tööd. Me teame, et Ukraina on kutsunud 18–60-aastased mehed kõik omale mobilisatsiooni alla. Ja nüüd oleme me siin sellise dilemma ees, et me anname tööd noormeestele Ukrainast, kes peaks minema Ukrainasse oma maad kaitsma. Ja teine asi veel. Kui ma kuulan arutelusid, siis kuulen, et meie ülikoolid hakkavad võtma noori Ukrainast, kellest paljud samuti on noormehed. Mis me saame teha selleks, et võtta need mehed kokku ja saata Ukrainasse oma kohust täitma?” küsis Ida-Virumaalt pärit saadik.

Kaitseminister Kalle Laanet vastas: “Kiire vastus minu tunnetuse järgi on see, et ega meil mingit õiguslikku alust neid kokku korjata ja Ukrainasse saata küll pole, kui neil on Eestis viibimiseks kõik dokumendid olemas Eesti õigusruumi järgi. Eks see ainukene võimalus on neile selgitada, et te peate tegema valiku.”

Hiljem küsis Riho Breivel riigikaitsekomisjoni esimehelt Enn Eesmaalt üle: “Toetus Ukrainale läbi tehnika ja relvastuse on muidugi tõsine asi, aga ma ikkagi pöördun sellesama küsimusega ka sinu poole, mis ma ministriltki küsisin. Küsimus on selles, et kui tehnika on, relvastus on, aga inimesi ei ole, siis nendest ei ole palju kasu. Kui me praegu vaatame neid inimesi ja neid noori mehi, kes kuuluvad Ukrainas mobilisatsiooni alla, siis paljud paljud siin. Kas meil ei oleks võimalik, valitsusel, pöörduda ka Ukraina valitsuse poole, et nad paluksid meilt abi needsamad inimesed koondada, kes otsivad ka võimalusi Ukrainasse tagasi pöörduda, aga paljud lihtsalt ei saa? Ja meie siis aitame neid, koondame nad kokku, paneme siis transporti ja saadame Ukrainasse. Sellega me annaksime ka panuse inimkoosseisu täiendamisele.”

Enn Eesmaa vastas: “Mulle on jäänud selline mulje, et probleem ei ole praegu inimressursis. Inimesi, kes tahavad võidelda nii Ukrainas, kui ka neid, kes tahavad Ukrainale appi minna, on, puudu jääb relvastusest, laskemoonast, kõigest muust, mis aitavad neid võitlejaid nende lahingutes, ja loomulikult ka elanikkonna abistamiseks. Ma usun, et ka Eesti on teinud üsna palju selleks, kuni sõjapõgenike Eestisse toomiseni. Kuid me peame meeles pidama ühte: NATO liikmesriigina on meie võimalused mõnevõrra piiratud, seepärast et niipea, kui Eesti sõdur läheb Ukrainas võitlema, siis on see mitte niivõrd Eesti sõdur kui NATO sõdur ja selle järeldus võib-olla Venemaa poolt väga resoluutne. Aga veel kord: meile tundub, et on tehtud väga palju, et Ukrainat abistada nii sõjaliselt kui ka moraalselt.”

Riho Breiveli küsimused on igati õigustatud: Eestis tegutsetakse paraku nii, nagu oleks Ukraina juba langenud – ettevõtjad pakuvad inimestele tööd, koolid õpikohti, algatatud on kohanemisprogrammid. Meie riik peaks andma abi naistele, lastele ja vanuritele, aga meeste osas olema vaoshoitud, sest Ukrainas sõda jätkub ja ägeneb ning seal otsustatakse suuresti ka maailma saatus.

Praegu ei tohi mingil juhul innustada ukrainlasi, eriti sõdimiseas mehi, Eestisse kinnistuma. Ukraina president kutsub välismaiseid vabatahtlikke sõdima, aga seda peaks ju tegema ennekõike sealne rahvas ise. Võib-olla võtaks Eesti oma suurtes lubadustes tooni veidi maha ja piirduks vaid nende toetamisega, keda tõesti on vaja toetada – naiste, laste ja vanuritega.

Lisaks veel üks asi – Ukrainas on traditsiooniliselt kõvemad sõjamehed “ukraina natsionalistid” ehk rahvusmeelsed ukrainlased.