09.03.2022
Kurjategijast sai pühak.
Kunagist Vene kultussarja Brigaad (Brigada) on peetud heaks filmiks, aga samas ütlevad analüütikud, et ükski film pole Venemaale nii palju kurja teinud kui see sari – “blatnoide” ülistamise õhkkonnas kasvas üles üks-kaks vene põlvkonda, kellele sai kurjategijate elu ideaaliks, ning see mõjutas seaduskuulelikkust kogu riigis.
Kahjuks pole see ainult Venemaal nii. Ilmselt alles kunagi hiljem saadakse aru, kui palju halba tegi Ameerikale kurjategijast George Floydist kangelase kujundamine – tema saatuse taustal kasvab üles uus põlvkond politsei kui institutsiooni vihkajaid ja kuritegevuse kui elustiili ülistajaid.
Näevad ju tuhanded mustanahalised noored, kuidas kurjategijast võib saada kangelane ja märter ning et tema surm tõi perele tohutud kompensatsioonid, politsei aga sattus ühiskonna peksupoisiks. Just demokraatide juhitavates osariikides ja linnades, kus Black Lives Matter sai segamatult möllata ja politsei pandi lühikese keti otsa, on Bideni võimul olles kuritegevus tohutult kasvanud.
George Floyd polnud mingi rassismivastane võitleja, tema surm polnud seotud rassismiga, kokkupõrge politseiga oli tingitud kahtlusest, et ta on järjekordse kuritööga hakkama saanud, mees oli arreteerimisel väidetavalt laksu all – päris kindlasti polnud surres mehe silme ees ei Martin Luther King ega Nelson Mandela, vaid pulbitsev soov saada kätte relv ja neile “cop”-idele näidata. Mees elas ja suri kurjategijana, kusjuures tema paturegistris on ka raseda naise sihtimine kõhtu püstoliga.
Üks küünik on öelnud, et kui George Floyd näeks teispoolsusest, milline märter on temast saanud, oleks ta algul hämmastusest keeletu ja siis puhkeks naerma: “See kurjategija elu tasus ikka kuhjaga ära!”
On mõistetamatu, kuidas sellisest mehest kangelane kujundati. Pigem on kangelane Floydi surnuks kägistanud politseinik, sest tema tegu vallandas rassismivastase võitluse. Poleks olnud põlve kurjategija kaelal, oleks mees elus, tegeleks edasi räpaste asjadega ega hooliks grammigi rassismivastasest võitlusest.
George Floydi ülistamine on karuteene Ameerika mustanahalisele kogukonnale, sest see näitab tervetele põlvkondadele, kuidas ka kurjategija võib saada kangelaseks, kuidas õiguste eest saab võidelda linnu põletades ja kuidas marksistlik vägivald on kasulik võitlusviis. Sõpru must kogukond sellega aga ei leia. Kui, siis ehk “vihaste valgete vasakliberaalide” ridadest. Mustad jäävadki kriminaalkokkuvõtetes arvulisse enamusse, elama rindelinnadesse ning surema barrikaadidel.
Kurb on selle juures see, et rassismist hoolimata paranesid valgete ja mustade suhted Ameerikas pikka aega märgatavalt, viimased hõlmasid evolutsiooniliselt, mitte revolutsiooniliselt, paremat kohta ühiskonnas, demokraatide ja BLM-i revolutsioon Trumpi vastu aga paiskas rassisuhted taas tagasi vastastikuse umbusaldamise aegadesse.
UU