24.03.2022
Ajakirjanik Andres Raid.
Meenub 60-ndate nõukogude film, kus näidati äsja sotsialismi toonud revolutsiooni järgset noorte koosolekut. Leegitsevate silmadega hõiskas revolutsioonist hullunud teismeline tütarlaps, et ta loobub oma väikekodanlikust nimest Natalja – „nimetage mind edaspidi Lambikeseks!“. Elektrifitseerimine oli aktuaalne ja sealt ka selline nimi.
Sündmused Ukrainas on kaasa toonud ka siin vahel imelike ideede sünni. Tallinnas näiteks on kaks enam-vähem paralleelset tänavat – Lai ja Pikk, eks nad sellised enam vähem ka tegelikult on. Nüüd on avalikkusele välja käidud idee nimetada Pikk tänav ümber Ukraina tänavaks. Kogu asja taga on kius seepärast, et sel tänaval asub Vene Fõderatsiooni saatkond.
Žest on see muidugi ja märguanne naaberriigile ka kindlasti, kuid kas selle nimel tasub omi väljakujunenud ja juurdunud traditsioone ja isegi sümboliteks kujunenud nimesid muutma hakata? Kui kunagi peaks juhtuma, et saatkond kolib mujale või läheb üldse minema, siis nimetame Pika tänava jälle Pikaks tagasi või käib uus nimetus saatkonnaga kaasas?! Vana Toomas nimetada äkki Mazepaks?!
Sotsialist Raimond Kaljulaid annab samuti teada oma eelistustest ja kindlasti on neidki, keda see siiralt huvitab. Tuleb välja, et meil Tallinnas on olemas Superministeerium ja selle ees olev väljak võiks ka kanda Ukraina nime. Tähtis on seejuures – mitte jokutada, otsekui võiks hiljaks jääda või keegi sotsidelt kampaanialiidri koha või idee enda ära nokitseda. Tallinna ühe linnaosa vanem võiks tegelikult teada sedagi, et suvaline maalapp ei ole veel plats, see on kindel termin ja sellele kehtivad teatud nõuded, mis tulenevad juba seadustest.
On käimas otsekui mingi konkurss – no kuskile peab ju ometi see nimi saama ja paraku tundub, et küsimus ei olegi niivõrd selle nime andmises, vaid isikutes, kes seeläbi oma isikut nähtavale upitavad, olgu põhjus selleks milline tahes. Võib-olla läheks paigast kaugemale ja Tallinnast ja – äkki terve maakond ja nii edasi?!
Nende kampaaniate taustal paistab tegelikult välja mitte niivõrd tegelik ja sisuline poolehoid sõjas olevale rahvale, vaid pigem eneseupituslik ponnistus end pildil hoida, olgu idee nii toores ja ehk isegi eluvõõras kui tahes.
Andres Raid, ajakirjanik