Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Ukraina sõjapõgenike laine näitab Euroopale, millised on tegelikult hädas olevad inimesed

-
28.03.2022
Illegaalne migrant lõhub aeda Valgevene ja Poola piiril – see on sissetung, mitte migratsioon.
© Scanpix

Hiljuti pahandas üks vasakliberaalne lillelaps ERR-is selle üle, et Ukraina-Poola piiril pole vähesed Lähis-Ida ja Aafrika mehed enam tähelepanu keskmes, vaid abi saavad Ukraina naise-lapsed – selline tigedus väidetava “rassismi” üle valitseb liberaalses ruumis päris kõvasti.

Seda on juba päris palju räägitud, et esimest korda valgusid nüüd, Ukraina sõja alguses Euroopasse tõelised sõjapõgenikud otse sõjatandrilt. Kui 2015. aasta pagulaskriisi alguses oli veel Süüria peresid pisutki ja sedagi peamiselt kantsler Angela Merkeli üleskutse “Meil on ruumi küll!” tõttu, siis viimasel viiel aastal on üle Vahemere küll ainult elujõus mehed rännelnud. Mehed, kes on pigem seiklejad ja hea elu otsijad kui õnnetud.

Kui Vahemere paadiränne on 80% ulatuses koosnenud meestest, siis Ukrainast lähtuv põgenikelaine koosneb sama protsendi ulatuses naistest ja lastest, kes on ka Läände jõudes tegelikult kaitsetud edasi. Nemad vajavad sellist kaitset, mida ükski mees ei vaja.

Teine erinevus Ukraina ja Vahemere põgenike vahel on see, et esimesed on puhtalt sõja-, teised valdavalt majanduspõgenikud. Kui aga Aafrika või Lähis-Ida põgenikud ongi sõja tõttu liikvele läinud, siis kerkib esile teine oluline erinevus – nemad tulevad kodusõdadest, kus iga põgenik on mingil määral vastutav kodumaal toimuva eest, ukrainlased aga põgenevad otsese välisagressiooni eest.

Erinevused kahe põgenikelaine vahel on suured ja seetõttu on Euroopas hakatud rääkima “tõelistest põgenikest”. Tung üle Vahemere aga jätkub: migrandikorjelaev korjas reedel Vahemerel kokku 128 migranti, kes püüdsid ülerahvastatud kummipaadis Euroopasse jõuda, kuid kaks selle pardalt viibinut olid surnud, teatas vabaühendus. Üle Valgevene piiri üritavad endiselt Leetu, Lätti ja Poolasse ronida ka iraaklased ja afgaanid.

Lääne vasakliberaalid on juba ammu üritanud kaotada vahet seaduslikul ja ebaseaduslikul, majanduslikul ja hädadest tingitud migratsioonil. Sellest tingitult aga on tekkinud olukord, kus tõelised hädalised abi ei saa ja vastuvõtukeskusi ummistavad hoopis töö ja parema elu otsijad.

Läbi aegade on (majandus)migratsioon tähendanud ka seda, et inimesed lähevad, töötavad ennast võõrsil üles ja annavad sellega oma panuse ka riikide arengusse – nii toimus varem ränne Ameerikasse. Tänapäeval käsitlevad vasakliberaalid majandusmigrante kui õnnetuid hädalisi, kellele tehakse kõik ette-taha ära, lülitatakse nad sotsiaalprogrammidesse ja pannakse sellest ära elama, võttes nii neilt vastutustunde ja seaduskuulelikkuse.

Ehk suudab ukrainlaste põgenemine sõja eest näidata Euroopale, milline näeb välja tõeline hädas olevate inimeste põgenemine kodumaalt, ja ehk sedagi, kuidas nad kord tagasi rändavad, et kodusid üles ehitada, mitte ei jää Lääne kahanevate pudrumägede otsa istuma.

UU